ROBERT VARIK: MÕTTE ILU EHK LOTMAN KUI KUNSTNIK*

Ühes Ööülikooli loengus arutles psühholoog Andero Uusberg oma noorpõlve dilemma üle, kas minna Tartu Ülikooli psühholoogia instituuti või Tallinnasse filmikooli**. Oma otsust heade mõtete linna jääda kirjeldas ta väga tabavalt, kui ütles, et valis kollektiivse tõe taotlemise individuaalse tõe üle.

     Kuigi psühholoogia kui distsipliin on tihedalt seotud nii loodus- kui ka sotsiaalteaduste sfääriga, on selge, et Uusbergi eristus kätkeb endas rohkem olemuslikku maailma tunnetamise kontrasti, mis on täppisteaduste ja kunstide vahel. Siinkohal tekib aga humanitaartudengina loomulik küsimus – millise tõe taotleja kategooriasse paigutun mina? 

     Küsimus, kuidas uurida, mõista ja eeskätt mõtestada inimest ja kultuuri – humanitaaria vundamenti, taandus 20. sajandi intellektuaalsel maastikul lingvistilise pöörde tuules eeskätt küsimuseks, kuidas kirjutada inimesest ja kultuurist. Juri Lotmani vaimseks testamendiks tituleeritud “Kultuur ja plahvatus” on meistriklassi näide sellest, kuidas tekstis väljendada humanitaariaalaseid mõtteid ning võluvat ja rahuldustpakkuvat maailma mõtestamist.

     Siinses essees ei ole minu eesmärk siseneda Lotmani ideedesse või teooriatesse süvitsi ja kriitiliselt, vaid eeskätt huvitab mind väljenduslik ilu. Selle all mõtlen ma seda fenomeni teksti juures, mis haarab lugeja kaasa ka siis, kui ta sisust ei pruugi (kohe) aru saada. Usun, et millelegi sarnasele on viidatud ka semiootika õpikus, kui kirjeldatakse esimese Kääriku suvekooli nimetamisega esinenud raskusi. Vladimir Uspenski pakkus Juri Lotmanile välja nimetuse “Sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool”. Uspenski ise meenutab: 

Sellel pealkirjal olid minu jaoks järgmised olulised väärtused: 1) kõlab väga teaduslikult; 2) täiesti mõistetamatu; […] Ma ei varjanud Lotmani eest oma ettepaneku meelelahutuslikku-ulakat iseloomu, sellegipoolest haaras ta minu üllatuseks sellest otsekohe kinni. Ta seletas mulle, et mõistetamatus ei ole paroodia, nagu ma ekslikult arvan, vaid on kõrge teaduse tunnus. (M. Lotman 2012: 90) 

Kuigi seda tsitaati tuleb mõningase irooniameelega vastu võtta, usun, et sarnane fenomen on ilmnenud ka Lotmani enda kirjutiste puhul. Arvestades aega ja kohta, kus tema tekstid ilmusid, pakkus nende kohatine esoteerilisus ja mitmetimõistetavus Nõukogude Liidu intelligentsemale lugejaskonnale teatavat värskust peavoolu üksluise (humanitaar)akadeemilise maastiku kõrvale. Olles sündinud pärast 1991. aastat, saan ma veendunult öelda, et see intellektuaalne ligitõmbavus ei ole kaotanud oma võlu tänase päevani. Kas see võiks tähendada, et humanitaarteo-reetilise teksti erilisus ei sõltu alati mitte nii väga sisulisest, akadeemilisest ja teaduslikust kvaliteedist, vaid tihtipeale hoopis rohkem sisu ja mõtete ilust; võlust ning väljenduslaadist (-stiilist)?***

     Teoreetilist temaatikat käsitleva teksti müstilisemast ilust (või nt seksikusest) räägib ka Roland Barthes (2000), kui ta kirjutab, et semioloogia on tema jaoks seiklus. Rääkides lähemalt oma erinevatest intellektuaalse seikluse perioodidest, lisab ta ühe kohta järgneva remargi: 

Ma arvan, et minu selle perioodi töös ei domineeri niivõrd mitte kava rajada semiootika teaduslikke aluseid, kuivõrd mõnu praktiseerida süstemaatikat: klassifitseerivas tegevuses peitub mingi loov joobumus, mida pidid tundma ka suured klassifitseerijad nagu Sade ja Fourier; teaduslikus faasis oligi semioloogia minu jaoks see joobumus: ma rekonstrueerisin, brikoleerisin (andes sellele väljendile ülevama tähenduse) süsteeme, mänge; ma olen kirjutanud raamatuid alati üksnes mõnu pärast: süsteemimõnu asendas minus teaduse ülimina. (Barthes 2000: 60)

Süvenemata Barthes’i mõtete tagamaadesse ja detailidesse, tahaksin siinkohal tuua välja paralleeli varajaste Tartu–Moskva koolkonna liikmetega, kes kogesid samuti “intellektuaalse mõnu ja rõõmu” tundeid. Semiootika alguspäevadel võrdlesid nad märgiteaduslikke eksperimente köögikombainiga, kuhu erinevate “maitsetega” asju sisse pannes ei saa kunagi olla päris kindel, mis uue “maitsega” asi välja tuleb. See asjaolu pakkus neile tol ajal tohutult nalja ja ka põnevust. Siinkohal on samuti äärmiselt relevantne Albert Einsteinile omistatud tsitaat “Creativity is intelligence having fun”, mis juhatab sisse Tartu–Moskva koolkonna peatüki semiootika õpikus. Kuigi loomingulise võimekusega seostame oma kultuuris eeskätt kunstnikke, tõestavad mitmed humanitaarteadlased (kuid loomulikult ka täppisteadlased), et nendegi töös on see omadus vajalik. Näiteks semiootika kui köögikombainiga eksperimenteerivad TMK liikmed ei erine ju palju moodsatest kunstnikest, keda iseloomustabki pidev uute meediumite või siis nn köögikombainide otsimine, kus ja mille abil kunsti teha.

     Jõuame tagasi essee alguses püstitatud küsimuse ja mureni, kuidas suhestub humanitaar(-ia/-teadus) kunsti ja täppisteadustega. Loomingulise faktori esiletõstmine teaduses võiks ehk anda meile uue ja selgust loova vaatenurga. Tulgem tagasi “Kultuuri ja plahvatuse” juurde. 

     Lotmani ühe viimase raamatu teeb eriliseks just intellektuaalne ilu, mida ma püüdsin enne kirjeldada. Kuigi Lotman on teadlane ning antud raamat tema vaimne testament, on selle teose teaduslikkus üpriski tinglik. Seda on põhjendatud ka poststrukturalistliku vaimuga, mis Lotmanit tema viimastel eluaastatel mõjutas. 

     Võttes eeskujuks Barthes’i mõtted, näib ka Lotman olevat “Kultuuris ja plahvatuses” mingisugusel vaimsel seiklusel, millel meil lugejana on õnn kaasas olla. Kuid tema erilisus väljendub kõige enam talle isikupärases loomingulisuses, mis eristab teda mitmetest teistest mõtlejatest. Tema mõtted jäävad lugejale pähe pidama ka pärast raamatu lõpetamist ning ümbritsev maailm ei ole pärast seda enam endine. Lotman on kui kunstnik, kes on oma lugejat kummastanud ning seeläbi loonud uue pinnase, kus järeltulevad mõtlejad saavad edasi tegutseda. Sama mõte tuleb välja ka semiootika õpiku ühest Lotmani pärandit mõtestavast lõigust: “Kuid teaduse arengu seisukohalt on olulisem, et ta pakub tööriistu uueks loovuseks, analüüsitava kultuuri ja iga selle osa eripära mõistmiseks”(Kull jt 2018: 184).

     Seega olen oma mõttekäikudes jõudnud järelduseni mõelda Lotmanist kui teatavast teadlas-kunstnikust (või ilusam oleks ehk öelda kunstnik-teadlasest), kus nende kahe pooluse ühendavaks lüliks on eriline loominguline anne. Teaduse ja kunsti vahekorra üle mõtisklemisega lõpetab oma järelsõna “Kultuurile ja plahvatusele” ka Mihhail Lotman:

Just sellepärast on teadus ja tehnika olulised ennekõike kindlate arengute ja stabiilsete protsesside puhul. Nendes protsessides, mis on seotud ebastabiilsete, ebamääraste ja plahvatuslike arengutega, osutub kunst efektiivsemaks tunnetusvaldkonnaks. (M. Lotman 2001: 226)

Ehk saab ka seda lõiku mõista kui katset lükata humanitaaria kunstisfääri. Ebastabiilsed, ebamäärased ja plahvatuslikud arengud on täpselt need, mida püüab ka Juri Lotman oma raamatus tunnetada ja mõtestada. Ehk läheb see liiga kaugele, kuid viskaks siiski õhku küsimuse, kas ka mitte kunstiteooria ei ole ise kunst või võib-olla siis n-ö metakunst? 

     Ehk oleks konsensuslik järeldus see, et kuniks humanitaarteadus tahab hoida oma staatust teadusena, jääb teda kummitama igavene kurnav püüdlus stabiilsuse ja kindluse poole. Humanitaarteadus on kui pingul olev köis, mida tõmbab ühelt poolt kunst ja teiselt poolt teadus. Siiski on küsimus, kas humanitaaria peaks pigem lahti ütlema kunsti või teadusega flirtimisest või siis hoopis jätkama “kahe tule vahel olemist”, pigem koolkondlik ning lõpuks pole sel ehk nii väga tähtsustki. Tundub, et energiat on võimalik ammutada kõigest.

     Humanitaaria elujõud ei sõltu otseselt originaalsetest ja värsketest teooriapüstitustest, vaid eelkõige seniste ja pealetulevate mõtlejate isiksuse omadustest ning nende mõtete ilust. Kvaliteetne humanitaaria vajab eluspüsimiseks mõttekunstnikke, kes oskavad võluvalt mõtiskleda ja loomulikult veel võluvamalt ennast väljendada (seetõttu on ka kahetsusväärne, et retoorika kui õppeaine on ülikoolides mandunud). Suur humanitaar on võimeline oma auditooriumit kummastama ning pakkuma uut viisi maailma tunnetamiseks ja mõtestamiseks. 

     Juri Lotman ja kultuurisemiootika on muutnud lugematu arvu inimeste nägemust maailmast ja kultuurist. “Kultuur ja plahvatus” on üks puhtamaid näiteid mõttekunstist. See on lummav teos, mis haarab lugeja oma universumisse. Nagu mõne kirjandusliku meistriteose, võib ka “Kultuuri ja plahvatuse” iga kell uuesti kätte võtta, leidmaks sealt enese jaoks midagi uut. Kogu selle võlu oma täies terviklikkuses jääb aga kättesaadamatuks igavesti.

.* Suur tänu Daniel Tammele asjalike kommentaaride ja paranduste eest (andku ta mulle andeks mu liigne idealism).

** Ööülikool – Andero Uusberg: Mida lugu ajuga ja aju lugudega teeb?

*** Siinkohal on huvitav Mihhail Lotmani tähelepanek (M. Lotman 2012: 214): “Juri Lotmanile meeldis jaotada teadlasi kahte rühma: “avajateks” [Jakobson, Lotman ise] ja “sulgejateks”. Esimesed loovad uusi ideid ja lähenemisviise, avavad uusi teid, kuid ei kasuta tihtipeale ise ära kõiki võimalusi, mis tänu neile on avanenud. Seevastu teised konstrueerivad täiuslikke süsteeme ja ammendava täpsusega kirjeldusi.”

KIRJANDUS

Barthes, Roland 2000. Semioloogiline seiklus. Vikerkaar 1: 58–62.

Kull, Kalevi; Lindström, Kati; Lotman, Mihhail; Magnus, Riin; Maimets, Kaire; Maran, Timo; Moss, Rauno Thomas; Pärli, Ülle; Pärn, Katre; Randviir, Anti; Remm, Tiit; Salupere, Silvi; Sarapik, Virve; Sütiste, Elin; Torop, Peeter; Ventsel, Andreas; Verenitš, Vadim; Väli, Katre 2018. Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lotman, Juri 2001. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak.

Lotman, Mihhail 2001. Paradoksaalne semiosfäär (Järelsõna). – Lotman, Juri. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak, 215–226.

Lotman, Mihhail 2012. Struktuur ja vabadus 1: Semiootika vaatevinklist. 1.1. Tartu–Moskva koolkond. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.


Artikkel avaldati Acta Semiotica Estica XV numbris.