Semiootika

Mis on semiootika?  Nimetatud teadusvalla asjatundja on õppinud selle küsimuse peale kohmetust varjama ja kõneainet osavalt mujale juhtima,  põhjuseks asjaolu,  et seniajani puudub ühene semiootika määratlus [mis ehk annabki märku valdkonna aktuaalsusest ja arenguvõimest!] ning tulised vaidlused hella teema ümber alles käivad.  See,  kes pakuks välja kõiki rahuldava semiootika definitsiooni,  vääriks tõenäoliselt Nobeli rahupreemiat.

Siiski on aastatega joonistunud välja mitmed põhitõed, millega kõik eriteadlased nõustuvad ja mis selle haruldase eriala mõtestamisel abiks on. Nii öeldakse, et semiootika on teadus, mille keskseks uurimisobjektiks on märgid ja märgisüsteemid. Sellele viitab ka semiootika etümoloogia: kreeka sõna semeion tähendab märki. Täpsemalt huvitub semiootika märkide ja märgisüsteemide tekkest, struktuurist, tähendustest ja toimimisest.

Semiootika leiab, et igasugune kommunikatsioon on alati märgiline [semiootiline]. Märgid ja nende tähendused omakorda tekivad kommunikatsioonis. Üks eeldab teist ja teine esimest. Märk on alati vahendav, tähistades miskit, mis ei ole ta ise. Nii võivad jäljed lumel tähistada metslooma, hallid juuksed teavitada kõrgest elueast, sõna “koer” aga kutsuda esile kujutluspildi reaalsest koerast. Kaasaegse semiootika suur pioneer Thomas A. Sebeok ongi öelnud, et semiootika uurib reaalsuse vahendamist.

Tänu märgi laiahaardelisele määratlusele saab semiootik uurida palju enamat kui pelgalt liiklus- või tähemärke: kultuurisemiootik võib analüüsida rituaalide ja mütoloogiate keerukat märgisüsteemi, kirjandussemiootik kirjandusteoste märgilist olemust, zoosemiootik mesilastantsu huvitavaid tähendusi, semiootilisest lingvistikast huvitatu aga loomulikus inimkeeles valitsevaid seadusi. Veel võib tegelda hirmu-, keskkonna-, linna-, organisatsiooni-, kunsti-, reklaami-, tantsu-, teatri-, vaikusesemiootikaga. Loetelu võiks olla lõputu.

Nagu näeme, on semiootika kõikehõlmav teadussfäär, mõtteviis, mille abil saab uurida paljusid eluvaldkondi. Semiootika interdistsiplinaarsus annab põhjust arvata, et just see teadus kaotab lõhe humanitaaria ja reaalia vahel. Semiootikat on nimetatud ka “vihmavarjuteaduseks”, millel on potentsiaal integreerida kõiki teisi teadusi. Eelnev koos asjaoluga, et semiootikast on kaasajal saanud paljulevinud moesõna, sillutab teed diletantismile. Sageli heidetaksegi semiootikale ette ambitsiooni tegelda kõigega, jäädes samas pealiskaudseks ja asjaarmastajalikuks.

Peamiselt Tartuga seostuvat Eesti semiootikat võib kiitlemata nimetada maailmakuulsaks. Siin on pandud alus kultuurisemiootikale (Juri Lotman ja Tartu-Moskva semiootikakoolkond) ning biosemiootikale Jakob von Uexküll, siin ilmub maailma vanim perioodiline semiootikaväljaanne Sign Systems Studies. Kaasaegne Tartu semiootika tegeleb aktiivselt traditsiooniliste suundade arendamisega ja maailma erinevate semiootikakoolkondade kokkusobitamisega, säilitades seejuures edukalt ajaloolist kohavaimu.