Semiootikal on kommunikatsiooniprobleem. Pärast semiootika õpiku (Kull jt 2018) ilmumist levis taas arvamusi mida esindab nt Marek Tamme (2018) arvustus: “…ilmselt ei soovitaks ma raamatut huvilisele, kes tahab saada suuremat selgust küsimuses, mis see semiootika siiski on ja milleks seda vaja on”. Miks see igikestev küsimus semiootikat nõnda kummitab? Kas on võimalik, et viis, kuidas semiootikast räägitakse, takistab selle uurimisküsimuste, põnevuse ja olulisuse mõistmist? Ehk vajaks semiootika oma teaduslike määratluste kõrvale üht ühiskondlikku definitsiooni? Milline see olla võiks?

     Semiootikast rääkides lähtutakse enamasti mõistest “märk”. Sellest ka definitsioonid nagu “semiootika on märgiteadus” ja selle analoogid. Märk on aga nimisõna ning viitab tavakeelses kasutuses millelegi staatilisele. Lause “Semiootika on märgiteadus” võib käivitada kuulajas kujutlusi sellest, nagu kirjeldaks semiootika liiklusmärke või postmarke. Semiootikat õppinud inimene teab aga, et semiootika uurimisobjekt on esmajoones muutuv, liikuv, suhestuv – dünaamiline, mitte staatiline. Sõna “märk” kasutatakse peirce’ilikus tähenduses, mõeldes “märgiprotsess”. Või nagu semiootika õpik (lk 20 ja 21) ütleb: “Oluline on taibata, et märk ega tähendus pole asjad, vaid omandatud suhted” ning “nähtused, mida semiootika uurib, on dünaamilised, tegevusega seotud (märk on olemas tänu märkamisele).” Me ei räägi liiklusmärkide klassifitseerimisest või kirjeldamisest, vaid sellest, kuidas liiklusmärkide süsteem tähendusi vahendab; kuidas selliseid süsteeme disainida, muuta, parandada.

     Semiootikas kasutatav märgi mõiste on oma tähenduses radikaalselt erinev tavamõistuslikust tähendusest. See aga muudab mittesemiootikutele semiootika mõistmise keeruliseks, aeganõudvaks nii seletaja kui mõistja seisukohast. Ka määratlusel “märgiprotsess” puudub koheselt ja intuitiivselt haaratav tähendus. Sama kehtib “semioosi” kohta ning kuigi tähendusloome on mõistetavam, nõuab selle painutamine üldsemiootika mitte-inimkesksete uurimisobjektide peale siiski pikemat selgitamist. Nõnda ei saagi mittesemiootikud vestluses või muus lühikeses kokkupuutes enamasti või esmajoones aru, mida semiootika tegelikult uurib. Seda, mida ei mõisteta, on aga lihtne naeruvääristada: “Semiootika on teadus semiootikutele, et nad saaksid semiootikat teha”. Häda siis, kui juba semiootikatudengid ise seda segadust alandlikult internaliseerivad ning ütlevad, et ega nemadki täpselt tea, mis see semiootika lõpuks on. Kui semiootika jääb inimeste jaoks arusaamatuks, siis takistab see semi-ootika kui teaduse aktsepteerimist, arengut ning sihipärast kasutamist.

     Väidan, et semiootikast saab rääkida tulemuslikumalt. Nõnda, et igaüks võiks mõne minuti järel mõista, mida semiootika uurib, mida sel-lega teha saab ning miks see põnev on. Selleks võiks kellelegi esmakordselt üldsemiootikast rääkides nimisõna “märk” asendada tegusõnaga, mis oleks lähem tavakogemusele ning intuitsioonile, mis oleks kiiremini haaratav. Tegusõna annab semiootika ideed selgemalt edasi. Keskse mõistena muudaks see semiootika ja selle kasu mõistmise lihtsamaks ning semiootika ning teiste valdkondade koostöö tõenäolisemaks. 

     See sõna võiks olla “vahendamine”. Mida see tähendab? Liiklusmärk vahendab meile informatsiooni näiteks peatumiskäsust – STOPP. Oli keegi – vahendaja – kes selle keelu märki kodeeris ja märgi sellesse kohta asetas. Meie kui vastuvõtjad suudame selle keelu dekodeerida, kui vastava koodi omandanud oleme. Liiklusmärk ise on vahend (sõna “märk” kitsas tähenduses) – maanteeameti ametnikud ei saa ise igas autos kaasa sõita ning juhiseid ette öelda. Nad vajavad vahendit, mis informatsiooni läbi aja ja ruumi meieni tooks. Liiklusmärkide abil teostatud vahendamisel on aga piirangud. Kui stoppmärk ei ole puude varjust nähtav, siis ei jõua informatsioon meieni ning võime teha fataalse manöövri. Vahendid ei edasta informatsiooni vääramatult – erinevates oludes annavad need erineva tõenäosusega erinevaid tulemusi. Seega tuleb silmas pidada, kuidas informatsioon eri oludes vahendamise käigus muutuda või kaduda võib, s.t kuidas vahendatus meie esialgset sõnumit – STOPP – mõjutas.

     Võiksime seega semiootikast huvitujale öelda, et semiootika uurib vahendamist – seda, mis juhtub mis iganes vahendamisprotsessi käigus vahendite, vahendatava, vahendaja ja vastuvõtjaga; seda, mida tähendab vahendatus. See annab meile tavamõistusele lähedasema vundamendi semiootika universaalsuse kirjeldamiseks. Ka selline määratlus on abstraktne – üldsemiootikast rääkimine nõuab teatavat abstraktsust – kuid see võimaldab alternatiividega võrreldes kiiremat ning intuitsioonile lähedasemat selgitust. Kõik protsessid on millegi poolt mingil moel vahendatud, miski kannab informatsiooni läbi aja ja ruumi edasi (lugeja on oodatud mõtlema protsessile, mis oleks täiesti vahetu). End nõnda väljendades on võimalik ka väga lühidas vestluses demonstreerida, kuidas semiootika kui vahendamise uurimine aitab erinevatel üldistustasanditel küsida kasulikke küsimusi, mille peale ehk varem pole mõeldud. 

     Näiteks saame rääkida vahendamisest inimestevahelises kommunikatsioonis, kus tähendusi on vahendatud helide ja piltide poolt. Saame rääkida vahendamisest nägemises (ja tajus üldiselt), sest valgusosakesed vahendavad informatsiooni keskkonnast meie silmani. Saame rääkida vahendamisest rakuprotsessides, kui silmani jõudnud informatsiooni vahendavad neuronite vahel elektriimpulsid ja neurotransmitterid. Saame rääkida vahendamisest teaduses, kui me vahendame seletusi kompleksse maailma nähtustest seda lihtsustavate mudelite abil. Saame rääkida vahendamisest ka siis, kui arhitekti visiooni vahendab ehitajale projekt ning projektist saab päris maja ehitusprotsessi käigus. Saame rääkida sellest, kuidas kirjanik oma kogemuse teksti kui vahendisse kodeerib ning kuidas meie selle dekodeerimisel omakorda uue kogemuse saame. Saame rääkida vahendamisest rääkides kultuurist kui mingi keskkonnaga suhestumise viisist. Kõikidel nendel juhtudel räägime semiootikast, küsides nt: kuidas vahendamine vahendatavat muutis? Kuidas muutsid planeerimine ning ehitamine arhitekti visiooni ja miks? Kas me saame mingi nähtuse puhul tuvastada selle vahendatuse, mis annaks meile selle nähtuse kohta kvalitatiivset infot? Mida see meile vaatlusaluse nähtuse kohta öelda võib? Kuidas informatsiooni vahendisse kodeeriti? Kas selle dekodeerimisel läks midagi kaduma? Kuidas vahendaja ja vastuvõtja erinevused vahendamise tulemust mõjutasid? Kuidas vahendid ajas ja ruumis liikusid? Kuidas mõjutas vahendit seda ümbritsev keskkond? 

     Miks söandan ma väita, et tegemist võiks olla hea viisiga semiootikast rääkimiseks? Viisin läbi pseudoeksperimendi. Enne semiootika õppimist ei suutnud keegi mulle lihtsalt ja arusaadavalt selgitada, mis on semiootika iva – märgiteadus ja märgiprotsessid jäid minu jaoks mõistetamatuks. Nüüd olen veidi rohkem kui aasta jooksul sihipäraselt inimestele semiootikast rääkinud, kasutades alusmõistena “vahendamist” sealjuures “märgi” mõistet kasutamata, või mainides seda näitena “vahendist”. Olen rääkinud reaalteadlastega, täppisteadlastega, sotsiaal-teadlastega, humanitaarteadlastega, üldse mitte teadlastega ning oma vanaemaga. Peaaegu kõigil juhtudel on vestluspartnerile jäänud mulje, et ta vähemalt arvab end nüüd mõistvat, mida semiootika uurib – mis on juba oluline saavutus. Sageli läksid kuulajate silmad ka särama ning mult päriti õhinal, kust selle kõige kohta rohkem teada võiks saada. Selleks kõigeks kulus mitte rohkem kui kümmekond minutit. Polnud tarvis pidanud loengut, selgitada märgiprotsessi mõistet või Peirce’i või Saussure’i märgikontseptsioone. Selle asemel sai tuua näiteid sellest, kuidas vahendamisest mõtlemine – semiootiline mõtlemine – kuulajal enda valdkonna või uurimisteema kohta huvitavaid küsimusi küsida aitaks. Kuulaja sai mõne minuti järel juba ise oma sõnadega rääkida, kuidas semiootika tema koduvaldkonnaga seostub.

     Testisin sellist lähenemist ka mitmete tänaste või eilsete semiootika-tudengite peal, kes leidsid üldiselt, et tegemist on arusaadava ning mitte-vastuolulise viisiga, kuidas semiootikast rääkida. Just nende tagasiside andis alust arvata, et sellest kirjutamine võiks põhjendatud olla. 

     Miks see lähenemine tulemuslik on? Öeldes “märgi” asemel “vahendamine”, ei pea vastuvõtja oma intuitsioonidele vastu töötama. Sõna “märk” tähistab midagi selget ja konkreetset ning selle abstraktseks ja semiootiliseks kasutuseks tuleb tavamõistuslikke seoseid pidurdada. Iseenesest on sarnane tähendus olemas sõnas “kommunikatsioon”, kuid see ei paindu küllaldaselt üldsemiootika sisustamiseks vajaliku abstraktsiooni alla või nõuab samasugust intuitsioonidele vastupunnimist nagu “märk”. Vahendamisest rääkides saame semiootikat tutvustades aga eduelamusega alustada ning kuulajale kohe tema huvide-tegevuste ning semiootika ühisosa demonstreerida. See tekitab omakorda motivatsiooni semiootika kohta rohkem uurida. Nii on lootust, et kuulajast saab lugeja, kes edaspidi juba ise kogu semiootika keerukust avastab ning erinevate märgikontseptsioonideni jõuab. 

     Seni pole ma kohanud üldsemiootika aspekte, mis vahendamiskeskse määratlusega kategooriliselt ei nõustuks. Isegi kui lugeja neid teadma peaks, on oluline rõhutada, et see määratlus ei pea representeerima tõesena kogu semiootikat. See võiks olla abiks semiootikast rääkimisel ja selle populariseerimisel, keskendudes esmajoones üldsemiootikale. Semiootika alamdistsipliinidest rääkides võib olla edukaks kommunikatsiooniks vajalik täpsustuste ja täienduste tegemine või isegi sellisest lähenemisest loobumine. Kuid see võiks toimuda juba sellise publikuga suheldes, kes semiootika baasolemust mõistab, sellega seoseid oskab luua ning sellest kõigest rohkem teada soovib – olgu tegemist siis abiturientide, esmakursuslastega või võimalike koostööpartneritega teistest valdkondadest. Need on vaid mõned grupid, kes semiootikat selle aktsepteerimise ja arengu tagamiseks mõista võiksid. Nendega on tarvis luua sildu, mis ületavad kiiresti eelarvamusi, kõnetavad juba olemasolevaid arusaamu, motiveerivad edasi kuulama. Suure auditooriumiga saavutatud mõistmine ja motivatsioon on semiootika jaoks sama vajalik nagu kõigi teiste teaduste jaoks. Kui seada semiootika arengusihiks integratsioon kõigi teiste teadustega, siis veel enamgi.

     Kas vahendamiskesksest mõttest võiks olla kasu mitte ainult teadus-kommunikatsioonis, vaid ka teaduses endas? Sõnad, millega oma teadusest teistele räägime, mõjutavad ka seda, kuidas me oma teadust näeme. Võime püüda defineerida vahendamist ennast, öeldes näiteks: vahendamine on millegi saamine millekski muuks. Nii tekib aga kahtlus, et semiootika uurimissubstraadiks sobivad kõik protsessid, kõik arengulised nähtused. Protsessi käigus saab ju miski (sisend) millekski (väljund). Ka semiootika õpik (lk 19) ütleb: “Tähendusloome esiletõst-mine rõhutab, et semiootiliste nähtuste aluseks on tähenduste genereerimine, et semiootika objektid on enamasti protsessid ning et neis protsessides võib sündida midagi uut” ning lk 23: “Semiootilised objektid on alati suhtepõhised”. Mis saaks semiootikast siis, kui me nimetaks uurimisobjektiks mitte märgiprotsesse, vaid lihtsalt protsesse ja nende elemente? Kas võiks öelda, et kõik protsessid on “märgilised”? Seeläbi püüaksime semiootika huvisfääri (kas ka semiosfääri?) kõikide teaduste fookuses olevad ning ükskõik millises keskkonnas ilmnevad protsessid. 

     Nõnda rääkides võime näha, millised semiootikad veel loomata on. Semiootika saab pakkuda alust kontseptualiseerimiseks ja operatsionaliseerimiseks erinevates valdkondades, kuivõrd kõik teadusvaldkonnad mingeid protsesse uurivad – nii palju kui on erinevatele protsesside klassidele spetsialiseerunud teadusi, võiks eksisteerida ka semiootikaid. Üldsemiootika kui ühe võimaliku “katusteaduse” lubadus võiks täituda selles, et see spetsialiseerub kõikvõimalikke protsesse puudutavate universaalsuste uurimisele. Nõnda võib semiootik kui spetsialist – ka mingit valdkonda süvitsi tundmata – selle valdkonna põhiliseks uurimisobjektiks olevate protsesside kohta tabavaid või innovaatilisi küsimusi küsida. Just küsimustes võiks avalduda semiootika plahvatuslik potentsiaal, või nagu kõlab semiootika õpikus (lk 35) Juri Lotmani mõte: 

Ja lõpuks, sageli ei püüa teadus üldse mitte pakkuda võimalikult palju vastuseid: ta lähtub sellest, et õigel küsimuseasetusel ja õigel arutluskäigul on suurem väärtus kui olgu või tõestel, aga mittekontrollitavatel valmis-vastustel.

Harutan veel viivu seda mõttelõnga. Kui vahendamine on millegi saamine millekski muuks, siis kas saaks kõige kõrgemal abstraktsuse astmel rääkida semiootikast kui saamist uurivast teadusest (the study of becoming). Kuidas see, mis on, selleks sai? Miks just selliseks? Milleks see saab? Millest see sõltub? Mida me sellest teada saame, kui see muutub? See positsioneeriks semiootika selgemalt ka filosoofia suhtes. Selline semiootika heidaks kõrvale küsimused staatilisest ontoloogiast – olemisest – ning esitaks küsimusi dünaamilisest ontoloogiast ehk saamisest, epistemoloogiast ehk teadasaamisest ja teadasaamise meetoditest. Ka peirce’iliku ühenduse loogika ja semiootika vahel saaks nendes terminites kirja panna: kuidas eeldusest saab järeldus, kuidas vaatlusest saab seletus. Siinkohal on küll tegemist võimalusi avastava mõttemänguga, kuid tajun selles lähenemises lubadust millestki kasulikust.

     Pinge nimisõnapõhise ja tegusõnapõhise teaduse vahel ei ole teadusest rääkides pretsedenditu. Komplekssuse uurija W. Brian Arthuri sellesisulise loengu (2015) põhjal võiks suisa öelda, et tegemist on ühe suurima liikumisega meie aja teaduses: staatilise maailma eeldamise ja mudeldamise asemel dünaamilise maailma eeldamise ja mudeldamise suunas; olemise kirjeldamisest saamise kirjeldamise suunas. Arthuri arvates on selle trendi veduriteks komplekssust eeldav bioloogia ning komplekssust mudeldada üritav arvutiteadus. Need on teadused, mis püüavad maailma komplekssust ja dünaamilisust austada, mitte ära peita. Ka semiootika võiks selgelt sellele teadushoovuste kaardile kanda. Sealjuures kõneleks see ka valjult humanitaarteaduste väärtuse eest. Selleks vajame aga sõnu, millega semiootika teistele kiiresti mõistetavaks teha. Sildade loomine teaduste ja inimeste vahel eeldab pidevat tööd mõistmise soodustamise kallal.

     Loodetavasti provotseeris see arutlus lugeja mõtet. Kindlasti ei pretendeeri see viimasele sõnale küsimuses “Mis on semiootika?” Nõnda kalduks diskussiooni kõrvale sellest, mida pean olulisemaks: kuidas semiootikast rääkida, et tudengid seda õppida tahaks, et teised valdkonnad sellega suhestuda suudaks, et ka inimene tänavalt seda mõistaks. See on pragmaatiline projekt, millega võiks suhestuda avastuslikus meelelaadis ning küsida: “tõepoolest, kuidas saaks me veel semiootikast rääkida?” Või teisisõnu: kuidas semiootika põnevust inimestele vahendada?

KIRJANDUS

Arthur, Brian W. 2015. Complexity and the Shift in Western Thought. https://www.youtube.com/watch?v=c_uMqO8hbEg&t=1902s

Tamm, Marek 2018. Vikerkaar loeb. Semiootika ei ole veel valmis. Postimees,8. juuni. 

Kull, Kalevi; Lindström, Kati; Lotman, Mihhail; Magnus, Riin; Maimets, Kaire; Maran, Timo; Moss, Rauno Thomas; Pärli, Ülle; Pärn, Katre; Randviir, Anti; Remm, Tiit; Salupere, Silvi; Sarapik, Virve; Sütiste, Elin; Torop, Peeter; Ventsel, Andreas; Verenitš, Vadim; Väli, Katre 2018. Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

---

Artikkel avaldati Acta Semiotica Estica XV numbris.