SEMIOOTILISED SALONGID 2006–2009

“Semiootilised salongid” oli kultuuriõhtute sari, mille eesmärgiks oli populariseerida semiootikat ettekannete, kirjandustutvustuste ja filmide kaudu ning pakkuda semiootikahuvilistele võimalust ühistegevuseks. Sari kasvas välja filmiõhtutest “Elav semiootika” ja “Elav mõte”.

Sarja algatajaks ja peakorraldajaks oli Tiit Kuuskmäe.

2006 

2006/2007 õppeaasta sügissemestril Tartu Saksa Kultuuri Instituudis aset leidnud “Semiootiline Salong” — kultuuriõhtute sari, mille eesmärgiks oli tutvustada erinevate ettekannete, kirjandusteoste ja filmide läbi semiootikat ning pakkuda semiootikahuvilistele võimalust ühistegevuseks — oli oma raskuskeskmega mõneti iseenesega suhtlemise poolel. Teisisõnu ja täpsemalt: kuidas eristada semiootikat teistest erialadest ja kuidas tuua semiootikasse rohkem semiootikat. Või parafraseerides üht Tartu filosoofi: kuidas tuua semiootikat semiootikana semiootikasse?

12. septembril toimunud esimeses, sissejuhatavas “Semiootilises Salongis” tähistati kahe uue kodumaise semiootika-ajakirja ilmumist. Nii esitlesid Silvi Salupere ja Elin Sütiste ajakirja Acta Semiotica Estica vastvalminud kolmandat numbrit, Kaie Kotov aga võrguväljaande Hortus Semioticus (http://www.ut.ee/hortussemioticus/) esimest numbrit. Õhtu emotsionaalseks naelaks kujunes rahvusvahelise semiootilise liikumise UMWEB (http://www.umweb.org/) semiootikat tutvustava lühifilmi vaatamine.

Teine, 28. septembri semiootiline sügisõhtu algas ansambli “The Magnetic Fields” muusikapalaga “The Death of Ferdinand de Saussure” [Ferdinand de Saussure’i surm]. Õhtu tervikuna oli pühendatud saja aasta möödumisele kuulsa keeleteadlase Ferdinand de Saussure’i üldise ling- vistika kursuse algusest Genfi ülikoolis. Kursuse trükiväljaande kujune- misest ja teose retseptsioonist kõneles Tiit Kuuskmäe, semioloogilisel traditsioonil põhinevat kinokeeleteooriat tutvustas Katre Pärn. Salongi rosinaks sai president Toomas Hendrik Ilvese raamatust “Eesti jõudmine” ootamatult avastatud essee “Lipu semiootika”, mille kommenteerimisel ning põgusal analüüsimisel ilmnes taasiseseisvunud Eesti presidentide üleüldine ja “traditsiooniline” semiootikalembus.

12. oktoobril kolmandat korda kogunenud salongistid keskendusid semiootilise kirjanduse tõlkimisele ning semiootikuile tõlkimises. LisaksKati Lindströmi Jaapanist saadetud John Deely raamatu “Semiootika alused” tõlkimist puudutanud läkitusele tutvuti eestikeelse semiootilise tõlkekirjanduse bibliograafiaga ning löödi kaasa ühises tõlkeeksperimendis. Viimane seisnes külaliste vahel laiali jagatud tekstiosade tõlkimises, originaaltekstist kui tervikust aimu omamata. Teksti originaal, eestikeelne tõlge ja katkendtõlke eksperimendi tulemus postitati võrdluse ja lühikese analüüsina semiootika vestlusringi (http://www.semiootika.ee/vestlus/).

Järjekorras neljas, 26. oktoobril toimunud memeetika ja semiootika erinevuste ning sarnasuste lahkamise õhtu ületas oma uuriva vaimu ja elektriseeritud õhu mõttes ilmselt nii eelnenud kui osaliselt järgnevaidki koosviibimisi. Memeetika kujunemislugu ja hetkeseisu tutvustanud Silver Rattasepp juhtis tähelepanu memeetika süvenevale soikumisele. Seejärel sõna saanud Mihkel Kunnus võttis ette Susan Blackmore’i teose “Meemimasin” sisemise loogika, nimetades keskse probleemina “tõe” mõistet. Terrence Deaconi meemiartiklit refereerinud Kaie Kotov märkis juurmetafooride olulisust, võrdles memeetika ja semiootika subjekti- ja kontekstikäsitlust ning kritiseeris memeetikat selle lisaväärtuse puudumise pärast. Viimasena üles astunud Kalevi Kull rõhutas — vastupidiselt eelkõnelejatele — oma positiivset suhtumist memeetikasse, pidades oluliseks memeetika piiride mõistmise vajadust.

9. novembril kõneles viienda “Semiootilise Salongi” külalisesinejana filosoofia osakonna õppejõud Daniel Cohnitz kognitiivteaduse olemusest ja plaanidest valdkonna edendamiseks Eestis. Järgnenud ettekandes iseloomustas Silver Rattasepp kognitiivteadust mitmesuguste seniste teadussuundade ja filosoofiliste mõttekäikude taustal. Vestlusringis üles tõstetud teoreetilise kognitiivteaduse probleemi arutamisel arvas Kalevi Kull, et antud valdkonna teooria ongi semiootiline küsimus.

Arvult kuues, s.o 23. novembri salongiõhtu tegeles semiootika positsioneerimisega nii postmodernismi kui New Age’i suhtes. Sestap avanes õhtu esimeses pooles kõigil külalistel võimalus (vastavalt post- modernistlikule metoodikale) dekonstrueerida Artur Alliksaare luuletust “Autoportree”. Teises pooles tegi aga Allar Lepa (omaenese asja- kohaseid mõtteid ja kommentaare lisades) ülevaate Jaan J. Leppiku artiklist “New Age kui ortopraksis”. Arutelu osas ilmnes, et mõnikord võivad piirid semiootika, postmodernismi ja New Age’i vahel olla küllaltki õhukesed.

Seitsmes salongiõhtu – 14. detsembril, kell 18.00 Tartus, Saksa Kultuuri Instituudis (Kastani 1) salongiõhtuga “Semiootik kui autor”.
Kultuuriõhtute sarja viimane üritus on pühendatud loomingulistele semiootikutele, semiootika ja autorluse suhete vaatlemisele. Mida annab semiootika kunstile ja mida kunst semiootikale? Ettekandmisele tulevad semiootikute filmid, luule, muusika, maalikunst.
Kava:
– Kristjan Tamm: muusikaline sissejuhatus
– Pärt Ojamaa: lühifilm “Vsjo v porjadke”
– Edvin Aedma: luule ja vilepill
– Martin Oja: lühifilm “Rain Terrain”
– Mihkel Kaevats: luule
– Rauno Thomas Moss: maal
+ Martha Rosleri 1975. aasta video “Köögisemiootika”

2007

“Semiootiline kevadsalong” on filmiõhtute sari, mis tutvustab ideoloogia, antropoloogia ja kognitiivlingvistika klassikuid. Filmiõhtuid elavdavad erinevad ettekanded ja vahetud arutelud.Esimene salongiõhtu toimub kolmapäeval 4. aprillil, kell 18.00 (Tiigi 78-118), näitamisele tuleb Astra Taylori film “Z” Slavoij Zizekist (inglise keeles, ilma subtiitriteta). 
* Esimene salongiõhtu toimub kolmapäeval 4. aprillil, kell 18.00 (Tiigi 78-118), näitamisele tuleb Astra Taylori film “Z” Slavoij Zizekist (inglise keeles, ilma subtiitriteta). 
* Teine salongiõhtu toimub 12. aprillil 18.00 (samas), film “Iseendast” Lévi-Straussist (prantsuse keeles, eestikeelsete subtiitritega) 
* Kolmas salongiõhtu toimub 19. aprillil (samas), filmiks “George Lakoffi lahendused” (inglise keeles, ilma subtiitriteta).
Filmiõhtute kohta leiab lisainformatsiooni Eesti Semiootika Setsi kodulehelt.

Aastalõpu semiosalong. 16. detsembril kell 16 (Domus Dorpatensise ruumes, Ülikooli tn. 7) vestlevad kaks semiootika liidrit Vilmos Voigt ja Göran Sonesson – elust maailma semiootika koosluses viimase 30 aasta jooksul. Vestlust juhatab Kalevi Kull.

2009

Semiootiline salong 1 –  14. märts
Mis värk on? Surnuist ärganu ei püüa kopeerida (ega ka mitte-kopeerida) varasemaid salonge, vaid proovib lihtsalt olla avatud headele mõtetele. Kuna käesolev idee sai alguse soovist semiootilises seltskonnas vähem-rohkem relevantseid filme vaadata, siis filmiga ka alustame. Ja kui juba filmiga, siis filmiga (mitte ainult) filmist.
Nimelt on kavas Dziga Vertovi «Mees filmikaameraga».
Kodutööks võiks veidi mõelda, mida nägi Rene Magritte – pakuks seda maali teatavaks meta-võtmeks filmile.
Kuna igasugune listinudus ja infolevik on meil killustatud, paluks huvilistel seda kirja oma tagasihoidliku äranägemise järgi edasi saata. Konstruktiivne tegevus salongi ümber võiks toimuda juba Semiootika Seltsi kodulehe vestlusringis

Semiootiline salong 2 – 31. märts
Teisipäeval kell 18.00 on jälle eetris Semiootiline Salong. Toimumispaigaks jällegi Saksa Kultuuri instituut.
Kui eelmine kord oli kavas vene avangard, siis seekord teeme tutvust (hispaania) sürrealismiga. Kavas on Luis Buñueli ja Salvador Dalí koostöös sündinud filmid “Andaluusia koer” ja “Kuldaeg”.
Kas sürrealism oli psühhoanalüüsi kaja või hoopis postmodernismi ennustus? Kas hauas pöörab külge Aristoteles või hoopis Sokrates? Mida peaksime uskuma, kui meile öeldakse, et siit ei ole mõtet tähendust otsida?

Semiootiline salong 3 – 14. aprill
Teisipäeval kell 18.00 on jälle eetris Semiootiline Salong. Toimumispaigaks jällegi Saksa Kultuuri instituut.
Jätkame mustvalgel lainel ja seekord vaatame Akira Kurosawa filmi “Rashomon”. Film tegeleb subjektiivsuse ja tõe probleemidega, mis pakuvad kindlasti huvi nii filosoofilises kui semiootilises plaanis. Kas on olemas objektiivne tõde? Kas meil on lootust selleni jõuda? Kas vastust peaksime küsima sofistidelt või poststrukturalistidelt või on see üks ja seesama?
Lisaks on huvitava probleemina käepärast ka film ise – eurooplaste meelest uks müstilisse Jaapani kultuuri, jaapanlaste meelest liialt euroopalik ja võõras. Probleem oleks ühelt poolt nagu jälle subjektiivsuse küsimus, teiselt poolt tänuväärselt vaadeldav Tartu-Moskva valguses… On see jälle üks ja seesama?

Semiootiline salong 4  – 28. aprill.
Kuna teatavatel teadaolevatel põhjustel on selle kevade suurmood Umberto Eco, siis vaatame seekord tema mitmeti olulise ja mitmeti mõistetava “Roosi nime” põhjal 1986. aastal valminud filmi.
Filmikeelde tõlkinud Valeria Villandi, helioperaator Herman Vahtel, režissöör Eugen Rozenthal, näitlejad James Bond ja Will Scarlet, toimetaja Luule Zhavoronok.
Kuna teatavatel teadaolevatel põhjustel on selle kevade suurmood Umberto Eco, siis vaatame seekord tema mitmeti olulise ja mitmeti mõistetava “Roosi nime” põhjal 1986. aastal valminud filmi.
Filmikeelde tõlkinud Valeria Villandi, helioperaator Herman Vahtel, režissöör Eugen Rozenthal, näitlejad James Bond ja Will Scarlet, toimetaja Luule Zhavoronok.

Kohtumiseni teisipäeval Saksa Kultuuri Instituudis kell 18.00

Semiootiline salong 5 – 12. mail.
Kavas Stanley Kubricku kultusfilm “2001: A Space Odyssey”. Nietzsche üliinimesest inspireeritud allegooriline film mõtiskleb inimkonna mineviku, tuleviku ja eesmärgi üle.
Kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme? Ühe variandiga tutvume teisipäeval, kell 18.00 Saksa Kultuuri Instituudis.23. novembril kell 18:00. Teemaks “New Age + postmodernism”. Täpsem info ürituste lehel.