NALI
Ei, see ei ole nali – see aasta tuleb Semiootika sügiskool teisiti. Pärast kahe ja poole aastast pausi ootame kõiki semiootika tudengeid, õppejõude, praktikuid ja vilistlasi ning teisi huvilisi 1. aprillil Tartu Lodjakotta.
Kuidas kas teate, mis on nali? Selleaastase kevad(sügis)kooli teema!
MEIE TEESID:
– Nali on frivoolne
– Nali on tõsine asi
– Nali on ventiil, mis laseb maha pingeid
– Nali on ora, mis ärritab inimesi ja rahvaid
– Nali on süütu
– Nali on jumalavallatu
– Nalja saab teha kõige üle
– On asju millega nalja ei tehta
Nali on niivõrd oluline, et selle jaoks on lausa eraldi päev. Ent miks ja kuidas on nali naljakas? Mida ja kuidas nali teeb? Missugused on need asjad, mis on naljast kaugel? Kuidas võib nalja uurimine aidata mõista erinevaid kultuure?
Nendele küsimusele vastamiseks oleme kutsunud kokku kuus esinejat kuuelt erinevalt erialalt, et selgitada meile nalja erinevaid nägusid ja avada nalja tagamaid. Õhtuses kultuuriprogrammis vaatame koos režissöör Raimo Jõerannaga filmi “Gorikaturist”.
AJAKAVA
Kevad(sügis)kool koosneb kahest plokist: päevasest ja õhtusest. Päevane plokk algab kell 10 ning koosneb kuuest loengust, mille vahel pakutakse lõunasööki ja kohvipausi. Pärast päevase ploki lõppu on umbes kaks tundi, et osalejad saaksid leida endale Tartust meelepärase õhtusöögi. Seejärel ootame kõiki tagasi Lodjakotta õhtuse ploki jaoks, mis sisaldab erinevaid tegevusi ning ühist filmivaatamist.
09.30 Uste avamine, osalejate saabumine
10.00 Avasõnad
10.05 Piret Voolaid
11.00 Aleksei Turovski
11.55 Lõuna
12.55 Toomas Tiivel
13.50 Margit Juurikas
14.45 Kohvipaus
15.25 Daniel Tamm
16.20 Peeter Selg
17.10 Õhtusöök omal käel
19.15 Viktoriin
20.00 Film, Raimo Jõerand
21.30 Muusika
23.30 Programmi lõpp
ESINEJAD
Daniel Tamm
Tamm on semiootika osakonna doktorant ning teda huvitav valdkond on kaasaegne paremäärmuslus, oma kevad(sügis)kooli ettekandes vaatleb ta, kuidas mõtestada meemide ja huumori vahekorda semmiootilisest vaatepunktist. Ettekandes tugineb Tamm oma varasemale uurimistööle.
“Meemidest rääkides tuleb tihti kummutada käibetõde, et need on lihtsalt naljakad pildid internetis. Huumor käib meemidega küll sageli käsikäes, ent vähemalt poliitilises kontekstis on see siiski vahend, mitte eesmärk omaette. Semiootika vaatevinklist on sellisel juhul hoopis olulisem küsida, kuidas meemid loovad mingi kogukonna raames jagatud kultuurikonteksti, toetudes publiku olemasolevatele väärtustele või teadmistele. Huumor võib seeläbi osutuda hoopis omamoodi nahahoidmisstrateegiaks: irooniale ja ambivalentsusele apelleerimine aitab postitajal tõrjuda süüdistusi näiteks äärmusluses.”
See pole veel kõik! Ettekande teises pooles toimub aga lõbus publikumäng.
Raimo Jõerand
Kevad(sügis)kooli õhtuses kavas tuleb meile külla režissöör Raimo Jõerand, kellega koos vaatame filmi “Gorikaturist”.
“Film räägib andest. Kunstniku ahvatlusest oma annet pillata ja jagada, kui seda saadab aplaus, ja kohustusest annet teenida ka siis, kui see viib sind otse hukatusse. See on põiming dokumentaalsest jutustusest ja grotesksest animatsioonist. Film mehest, kes joonistas ennast surnuks.”
Piret Voolaid
Folklorist ja Eesti Kirjandusmuuseumi direktor, kes on uurinud folkloori lühivorme nagu keelemängud ja mõistatused ning noorte-, interneti- ja spordifolkloori nii verbaalseid kui visuaalseid ilminguid. Tema ettekanne ei ole aga mingi nali, vaid vilunud folkoristi võtab terava pilgu alla huumori rahvapärimuses.
“Eesti Kirjandusmuuseumi folkloorikogude põhjal vaatlen, kuidas on naljad muutunud käsikäes ühiskondlik-kultuuriliste arengutega. Mitmesuguste sündmuste, skandaalide järgsed kohalikud folklooripuhangud on näidanud meie kultuurikontakte, Eesti on endiselt Ida ja Lääne vahel, nt internetihuumoris avaldab mõju angloameerika kultuuriruum, kuid endiselt on periooditi aktuaalsed nõukogude teemad ja süžeed.”
Toomas Tiivel
Bioloog ja diplomaat, kes vastab oma ettekandes küsimusele, miks üks bioloog hakkas huvi tundma huumorist.
„Naer on universaalne inimese käitumismuster, mida on leitud kõikides kultuurides ning praktiliselt kõikidel inimestel. Arengulooliselt on see üks esimesi sotsiaalseid häälitsemisi, mida imikud teevad. /../ Huumori mõte on soodustada inimestevahelist suhtlust. Naer on selleks signaaliks, millega antakse teistele edasi informatsiooni naerja empaatiast, vaimsest seisukorrast ja sümpaatiatest kommunikatsioonis. See on signaal, et ollakse valmis ja võimeline koostööks. /../ Huumor on väga mitmekesine ja avaldub väga mitmeti. Kui varem võisid olla põhjused ka halvustamises, üleolekus, siis nüüd tundub, et huumor on liikunud enam inkongruentsuse situatsioonidesse. Samas on ilmselt selge, et huumor, olles kord tekkinud, on inimkultuuri lahutamatu osa ja ei kao enam kuhugi.”
Peeter Selg
Peeter Selg on Tallinna Ülikooli valitsemise- ja poliitikaanalüüsi tenuuriprofessor . Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks on võim, valitsemine ja demokraatia mõistetuna relatsioonilisest vaatepunktist. Muuhulgas on Selg avaldanud koos semiootik Andreas Ventsliga raamatu “Introducing Relational Political Analysis: Political Semiotics as a Theory and Method”. Oma ettekannet tutvustab ta järgmiselt:
“Millegipärast kõlab lause „Mul on sinised silmad“ neutraalse konstanteeringuna ja vähemalt esialgse tõendina selle kohta, et kõnelejal on sinised silmad. See lause omab üldjoontes mõtet nii süntaktilises, semantilises kui pragmaatilises tähenduses: enamasti on võimalik aru saada, mida öeldi, millele osutati, ja miks osutati. Millegipärast ei kipu aga asjad olema nii selged, kui keegi ütleb lause „Mul on huumorimeel“. On küll võimalik aru saada, mida öeldi ja millele osutati, aga üsna keeruline on aru saada, miks osutati. Õieti ütelda, kipub võimalik põhjus, miks oma huumorimeelele osutati, tühistama seda, mida öeldi ja millele osutati: inimesi, kes peavad ütlema, et neil on huumorimeel, iseloomustab üldiselt see, et neil ei ole huumorimeelt. Huumorimeel ei ole omadus nagu silmade värv, millele saab probleemivabalt osutada esimese isiku vormis – see on midagi, mis kerkib esile dünaamiliste sotsiaalsete suhete käigus, on pidev protsess (tekib, muutub, kaob) ja ei ole kokkuvõttes midagi sellist, mida keegi „omab“. Selles mõttes on huumorimeel fundamentaalselt sotsiaalne fenomen ja sarnaneb ühele teisele meid kõiki puudutavale fenomenile: võimule. Ka võimu puhul on esimese isiku deklaratsioon: „Mul on võim“ pehmelt öeldes problemaatiline. Ometi on vähemalt Hobbes’ist kuni tänapäeva peavoolu sotsiaalteadusteni uuritud võimu kui omadust või siis ressurssi, mida keegi „omab“. Neil teemadel ettekanne ja ühisarutelu peatubki.”
Margit Juurikas
Japanoloog ja jaapani kirjanduse tõlkija, kelle peamiseks uurimissuundadeks on Jaapani kirjandus ja teater, tutvustab meile seekord hoopis Jaapani poliitilise karikatuuri põnevat maailma.
Oma ettekannet tutvustab ta järgmiselt: “Jaapan on ühtelt poolt tuntud kui koomiksikultuuri maa, teisalt on üldteada ka Jaapani tuumakatastroofi kogemus, millega kaasnes diskussioon tuumaenergia ohutuse jm sellega seonduva üle. Kummalisel moel on need kaks aspekti – koomiks ja tuumaenergia teema – saanud kokku poliitilises karikatuuris.
Jaapanis, nagu ka mujal maailmas, on poliitilisel karikatuuril oma ajalugu, sellel on oma funktsioon. Ettekandes tutvustataksegi esmalt Jaapani poliitilise karikatuuri ajalugu ning konkreetsemalt keskendutakse sellele, kuidas käsitlevad jaapani karikaturistid tänases maailmas teravat tuumaenergia teemat ning millist sõnumit nende karikatuurid edasi annavad.”
Aleksei Turovski
Zooloog, zoosemiootik, viljakas kirjanik ja pikaajaline Tallinna Loomaaia töötaja. Oma ettekandes avab Turovski teiste liikide huumorit, puudutades teemasid, nagu:
1. Loomade mängud on väga mitmekesine ja ulatuslik nähtuste valdkond. Ühemõttelise looma mängu definitsiooni leidmine on tõeline väljakutse, millele vastust on tõsiselt otsitud juba viimased sadakond aastat. Milline see definitsioon on?
2. On saanud praktiliselt vanasõnaks väide, et noored loomad õpivad ja tõstavad toonust mängides. Kas mäng on aktuaalne ja milliseid ülesandeid täidab see täiskasvanud loomade jaoks?
3. Kas loomad teevad nalja? Kas nad naeravad (itsitavad ju kõdistades küll)? Kui jah, siis kas kõik loomade naljad on “practical jokes”?
4. Loomade mängud/naljad tehistingimustes (kodus, loomaaias) vs vabalt elavatel loomadel.