MEEDIUM ONGI SÕNUM

3.-4. november 2018, Taevaskoja Puhkekeskus

Tänavune sügiskool tõukub Marshall McLuhani kuulsast teesist ning võtab uurida, kuidas mõjuvad ja mida mõjutavad eri meediumid humanitaarias üldisemalt.

Mullu möödus 50 aastat McLuhani vahest et kuulsaima teose, “Meedium ongi sõnum” ilmumisest. Selle põhitees ei tähenda autori sõnul enamat, “kui et mis tahes meediumi isiklikud ja sotsiaalsed tagajärjed tulenevad sellest uuest mõõtkavast, mille iga laiendus või uus tehnoloogia meie tegemistesse toob.” Nende ridade esmatrükist saati on uusi tehnoloogiaid lisandunud aga kaelamurdvas tempos, mistap tundub paslik korra aeg maha võtta ja reflekteerida, kuidas sõltub sõnumi sisu meediumist, mille abil seda esitatakse.

Kuivõrd humanitaarias näib praegu domineerivat nimelt visuaalsus ja digitaalsus, on sügiskooli üheks teemaks nende suhe traditsiooniliste vormidega, ent ka digitaalse maailma ülesehitus ja mõju. Arutatakse ka eri meediumite eripärade, informatsiooni edastamise ja kodeerimise viiside üle.

Loengu peavad: Marek Tamm, Daniele Monticelli, Alar Kilp, Mihkel Kunnus, Piret Viires, Eno Tõnisson, Kalev Rajangu, Kaire Maimets, Helena Tulve, Maarja Ojamaa, Marek Volt.

Lisaks leiab kõigi eelduste kohaselt aset ka lauatennise turniir ning toimub filosoofide ja semiootikute filmiklubi seanss – telesarja “Pank” episoodi vaatamine ja vestlus Tarmo Jüristoga.

Seekordne sügiskool tõukub Marshall McLuhani kuulsast teesist “Meedium ongi sõnum” ning võtab uurida, kuidas mõjutavad eri meediumid sõnumit ennast. Samuti tuleb juttu visuaal-digitaalsest pöördest humanitaarteadustes.

Koduleht


PILDIMEENUTUS


AJAKAVA

Laupäev, 3. november

8:45 kogunemine Vanemuise teatri alumises parklas
9:00 start Taevaskoja puhkekeskuse poole
09:45 saabumine, asjade lahti pakkimine
10:00 Tervitussõnad Timo Maranilt ja korraldajatelt + kohv
10:15 – 11:00 Marek Tamm “Mis saab humanitaariast posthumanismi ajastul?”
11:15 – 12:00 Daniele Monticelli “Moodne humanitaaria”
12:30 – 13:15 Alar Kilp „Kuidas poliitikat õpetada/õppida, kui klassiruumis võidab Sokratese mõistuspärane loogika, ent (poliitilises) elus…“

13:15 – 14:30 lõuna

14:30 – 15:15 Mihkel Kunnus “Mida teeb inimesega raamat”
15:30 – 16:15 Piret Viires “Digitaalne kirjandus”
16:15 – 17:00 kohvipaus/lauatennise turniir huvilistele
17:00 – 17:45 Maarja Ojamaa “Metaandmed ongi sõnum”
18:00 – 18:45 Kalev Rajangu “Kogupere-kapitalism barokse digitalismi saastamollis”

19:00 – 20:00 õhtusöök

20:15 – 22:30 FLSE filmiklubi seanss – külas Tarmo Jüristo ja seriaal “Pank”
22:30 Meelelahutusprogramm, saun ja lauamängud.

Pühapäev, 4. november

9:30 hommikusöök
10:30 – 11:15 Kaire Maimets “Muusika kui meedium ja sõnum”
11:30 – 12:15 Helena Tulve “Kujund? Sümbol? Tähendus? – läbi muusikapraktiku prisma”
12:15 – 12:45 kohvipaus
12:45 – 13:30 Eno Tõnisson “Programmeerimine. Reeglid. Valikud. Vabadus.”
13:45 – 14:30 Marek Volt “Kuidas määratleda esteetilist …?”
14:30 Sügiskooli kokkuvõtted
~15:15 lahkumine Tartu poole 


ESINEJAD

Kalev Rajangu “Kogupere-kapitalism barokse digitalismi saastamollis”

Kultuuriakadeemia pilt, ööülikooli loengu salvestamisel.

Koostis:
Digitalism ja klassikalised dualismid (ja)
biosemiootiline digitaalne neurokapitalism (ja)
digitaliseerumisprojekt/seksualiseerumisprojekt (ja)
digitaalne totalitarianism/panoptikum 360° (ja)
radikaliseerumine ja re-tribaliseerumine (ja)
tühi juhtimispult.


Eno Tõnisson “Programmeerimine. Reeglid. Valikud. Vabadus”

Eno Tõnisson on Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi lektor. Kaitses doktoritöö 2017. aasta lõpus. Ta on õpetanud matemaatikat ja informaatikat ning nende õpetamist. Viimastel aastatel on koos kolleegidega korraldanud ka eestikeelseid programmeerimise e-kursusi (“Programmeerimisest maalähedaselt”, “Programmeerimise alused”, “Programmeerimise alused II”).

Programmeerimine ehk programmeerimiskeeles kirjutamine on levinud lähenemine, mille abil arvuteid tööle käsutada. Kui anda arvutile (mis võib olla integreerunud väga erinevatesse seadmetesse) käsk “keeda mulle kannutäis teed”, ei pruugi teed siiski saada, sest see käsk võib olla arvutile arusaamatu. Arvutid kui väikestest juppidest ehitatud masinad suudavad esialgselt sooritada ainult väga lihtsaid tegevusi nagu näiteks kahe arvu liitmine ja tulemuse säilitamine. Keerukam käsk on võimalik ainult mitme lihtsama käsu sooritamise abil. Kui me anname sellele käsule nime ja hoiame käsu alles, saame me seda kasutada teiste käskude osana. Lõpuks saavutame olukorra, kus üks käsk teebki seda, mida me lõpuks tahtsime. Lihtsaimaid käske kombineerides saame luua käsu “keeda mulle kannutäis teed”, mis näiteks röstib meile röstsaia. Arvuti ainult täidab käske, nende sisulise korrektsuse eest vastutab programmeerija. Programmeerimiskeeleks nimetame keelesüsteemi, mille abil on võimalik arvutile käske anda. Programmeerimiskeeli on loodud terve hulk, sarnaselt inimkeelega on mõned teistest palju levinumad. Igas programmeerimiskeeles on oma reeglistik, mille vastu eksides programm kas ei käivitu üldse või toimib valesti. Reeglid on ranged – ka üks puuduv tühik või liigne kirjavahemärk võib programmi ära rikkuda. Süntaktiliselt katkised programmid on tihti kergesti parandatavad, samuti juhivad programmeerimiskeskkonnad juba programmi koostamise ajal võimalikele ebakohtadele tähelepanu. Lisaks rangetele keelereeglitele on programmide kirjutamisel välja kujunenud erinevad stiilid, kombed ja soovitused. Kuigi programm võib toimida ka neid eirates on neid järgides teistel programmeerijatel ja autoril endal programmist lihtsam aru saada. Näiteks on programmeerijal muutujale või funktsioonile nime valimisel põhimõtteliselt suur vabadus, kuniks süntaks on korrektne. Praktikas on mõtet kasutada sellist nime, mis kirjeldaks nimetatava olemust ja sisu, olles samal ajal loetavalt lühike. Kui nüüd järgida reegleid ja soovitatavalt ka stiili, kombeid ning soovitusi, on meie käes väga võimas vahend. Vormingu mõttes lihtsa teksti (tähe-, numbri-, tehte- ja kirjavahemärgid, tühikud ja reavahetused) abil saab panna asju juhtuma: nii Google’i otsimootor kui Facebooki suhtlusvõrgustik on ehitatud üles väikestest programmiosadest. Tõsi küll, et nende taga on tuhandeid tunde arendustööd (Google’il on üle kahe miljardi rea koodi). Aga juba suhteliselt väike programmeerimisoskus annab vabaduse – väljendusvabaduse. Ettekandes käsitleme mõnda konkreetset näidet, mida inimesed on kursuste lõpus teinud. Näiteks programm, millega saab teatud määral analüüsida kirjandusteost, nt “Tõde ja õigust”. Arutame, kellele on vaja (kasvõi elementaarset) programmeerimisoskust ja kuidas seda saada? Miks sajad ja isegi tuhanded inimesed osalevad meie eestikeelsetel programmeerimise MOOCidel? Ettekande alguses ei ole eelnev programmeerimisoskus nõutud. Küll ettekande jooksul vajalikud oskused tulevad.


Marek Tamm “Mis saab humanitaariast posthumanismi ajastul?”

Tänapäeva inimolu kujundavad kõige enam ökoloogilised ja tehnoloogilised arengud, need on seadnud küsimuse alla humanismi põhiväärtused, millel on püsinud moodne humanitaarteadus. Päevakorral on üleskutsed ületada inimkeskne maailmapilt (posthumanism) ja parendada inimest tehnoloogia toel (transhumanism). Mis on selliste üleskutsete tagajärjed humanitaarsele uurimistööle? Millised on humanitaaria väljavaated posthumanismi ja transhumanismi ajastul? Kas humanitaaria pakub lahendust tänapäeva ökoloogilistele probleemidele või on ise üks selle probleemi peamisi põhjustajaid? Ettekanne võtab arutada nende ja teiste teemaga seotud küsimuste üle.


Piret Viires “Kirjandus ja küberuum. Digitaalse kirjanduse võimalusi”

Seoses digitaalhumanitaaria võidukäiguga viimasel aastakümnel on paljude käsitluste keskmesse tõusnud ka digitaalselt sündinud (born-digital) kirjandusnähtused, mida on nimetatud digitaalseks ehk elektrooniliseks kirjanduseks. Digitaalset kirjandust on loodud ja uuritud alates 1980. aastate lõpust ja defineeritud valdavalt kui oluliste kirjanduslike tunnustega teost, mis kasutab ära arvutitehnoloogia võimalusi. Enamasti iseloomustab digitaalset kirjandust kas hüpertekstuaalsus, eri meediumite ühendamine (nt kirjalik tekst, pilt, video, heli) või ka interaktiivsus, lugejate aktiivne roll sedalaadi kirjandusteoste lugemisel. 21. sajandil võime rääkida lisaks sotsiaalmeedia kirjandusest (nt tviteratuur, Facebooki ja Tumblri luule, kirjanduslikud blogid jms). Tulevikuperspektiivina võiks ennustada, et potentsiaali uuteks ja üllatavateks kirjandusnähtusteks saaks olla virtuaalreaalsuse ja liitreaalsuse tehnoloogia kasutamisel. Sellised arengud aktualiseerivad aga kirjanduse piiride teema ja tõstatavad küsimuse, millal on kirjandus veel üldse kirjandus.


Mihkel Kunnus “Mida teeb inimesega raamat?” 

Mihkel Kunnus on eesti semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Tema ettekandes kuuleme kirjalikkuse ja lugemise erilisusest teiste kommunikatsiooniviiside juures. Saame vastuse küsimusele, kas digirevolutsioon on tegelikult hoopis analoogrevolutsioon ja kas palju videosid vaadanud inimene on sama, mis palju lugenud inimene. Ühtlasi kuuleme sellest, milline tähtsus on info vastuvõtu tempol ja kas jalgrattatrennis peaks olema mootorrattad.


Alar Kilp „Kuidas poliitikat õpetada/õppida, kui klassiruumis võidab Sokratese mõistuspärane loogika, ent (poliitilises) elus…“

Tõde on inimsuhetes kindlasti oluline, ent milline tõde võimu- ja inimsuhetes toimib? Kas “tõe kriteeriumid”, mida kasutame akadeemilises arutluses ja kirjatöös kattuvad nende kriteeriumitega, mida rakendame (ala)teadlikult väljaspool klassiruumi? Kas 2016. aastal jõudsime “tõejärgse, tõepõhjata” poliitika ajastusse? Kuidas tõe-liselt tänases poliitikas osaleda?Teemat avab Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor ja riigiteaduste bakalaureuseõppe programmijuht Alar Kilp.


Maarja Ojamaa  “Metaandmed ongi sõnum”.

Maarja Ojamaa kirjutas oma doktoritöö transmeedialisuse teemal Tartu Ülikooli semiootika osakonnas ning tegutseb praegu järeldoktorina Tallinna Ülikoolis. Lisaks loob ta koos semiootika osakonna transmeedia uurimisrühmaga veebipõhiseid humanitaarainete õpikeskkondi (Kirjandus ekraanil, Ajalugu ekraanil jt). 
Oma uurimistöös keskendub ta hetkel digitaalsetes kultuuripärandi andmebaasides sisalduvatele metaandmetele. Üheks huvipakkuvamaks nende hulgas on filmide jt kunstitekstide sisu- ja vormitasandit kirjeldavad märksõnad. Nende käsitlemisel otsib Maarja vastust küsimusele, kuidas tekstide märksõnastamine erinevates andmebaasides ja arhiivides (nt EFIS, Europeana, aga ka Netflix, Spotify jpt.) mõjutab tekstide endi ja neis vahendatud maailma vastuvõttu. Sel teemal kogutud mõtteid jagab ta ka sügiskoolis.


Daniele Monticelli “Humanitaaria “populismi” ajastul ent kas ja mida on meil sellest õppida?”

Meie poliitilis-ühiskondlikku reaalsust mõistetakse järjest rohkem tõusva “populismi” ajastuna. Selle üldtermini alla mahutatakse väga erinevad ja lausa vastandlikud nähtused ning kaheldavaks jääb, kas termin ise on adekvaatne toimuva mõtestamiseks. Üsna selge on aga see, et nii avalikus arvamuses kui ka riikide valitsemises on toimumas laiapõhjaline väärtuste ümberhindamise protsess, mis kõigutab Lääne sõjajärgse humanistliku ning liberaaldemokraatliku traditsiooni põhialuseid. Oma olemuselt ühiskonna poole pööratud humanitaarial on olnud väga oluline roll nii nendesamade aluste mõistelises väljatöötamises kui ka nende pidevas kriitilises ümbermõtestamises – mis on sageli kokku langenud humanitaaria nn. pööretega. Pole siis imestada, et “populismi” ajastu avaldub muu hulgas ka otseste rünnakutega akadeemisele humanitaariale in toto ning seda viljelevatele “potsmodernistlikele neomarksistidele”. Käimas on võitlus, milles ka uus meedia ja selle võimalused omavad tähtsat kohta. Ei saa enam jääda üleolevalt vaatama ja hukka mõistma ning ründajate sildistamisest ammugi ei piisa – võttes kriitikat tõsiselt, on meil võimalik paremini mõista ennast ning ideid, mida me humanitaaridena soovime mitte ainult kaitsta, vaid ka uuesti mõtestada ning jätkuvalt meie ajastule pakkuda.

Daniele Monticelli Tallinna Ülikooli itaalia uuringute ja semiootika professor. Tema teaduslikud huvid seostuvad teoreetilise semiootika, poststrukturalismi ning kriitilise teooriaga, eriti Giorgio Agambeni, Jacques Rancière’i ja Alain Badiou poliitiliste kontseptsioonidega. Ta uurib ka tõlkimist kultuuriajaloo osana, keskendudes tõlgete ideoloogilistele aspektidele, eriti seoses rahvusliku identiteedi kujunemise, sotsiaalsete muutuste ning totalitaarsete režiimide ja tsensuuriga. Ta on analüüsinud poliitilisi kujutelmaid ehk utoopiaid ja düstoopiaid ning tunnete, kirgede ja aistingute konstrueerimist ilukirjanduses. Ta on noorest saadik olnud kodanikuaktivist ja mõistnud poliitikat alati otseosalusena.


Kaire Maimets “Muusika kui meedium ja sõnum”

Kaire Maimets on muusikateadlane ja
õppejõud. Tema põhihuviks on tähenduskujunemismehhanismid muusikas, ta peab oma tööks mõtestada seda, kuidas on omavahel seotud teatud moel korrastatud muusikahelid ja see reaalsus, kus neid helisid teatud moel kogetakse ehk kuidas ja miks teatud muusika teatud kuulajaid teatud kuulamissituatsioonis kõnetab ning millised tegurid konkreetse muusika konkreetset tähendustamisprotsessi suunavad. Lühidalt analüüsib ta neid märgilisi nähtusi ja protsesse, mis võimaldavad kogeda ja mõista muusikat just nii nagu seda parasjagu kogetakse ja mõistetakse.

Ettekandeosas plaanib Kaire Maimets mõtiskleda kõigepealt teemal, mis on muusika meedium ja sõnum üldises mõttes, sh kuidas muusika kui meedium toimib, mida inimühiskonnas võimaldab, loob, (ümber)kujundab, ning mis laadi sõnumeid vahendab või vahendada võimaldab. Seejärel keskendub ühele konkreetsele analüüsimaterjalile ja vaatleb samu küsimusi juba konkreetsemalt.


MEESKOND

XVIII Semiootika sügiskooli “Simulatsioon” korraldavad Eesti Semiootika Selts ja Semiootikaüliõpilaste liit Semioon.

Korraldustiimi kuuluvad Tartu Ülikooli semiootikatudengid Daniel, Ragnar ja Kaidi-Ly.

Küsimused ja ettepanekud:
danieltamm1@gmail.com
ragnarpeets@gmail.com
kaidily.suldre@gmail.com