Jaak Tomberg
UTOOPIA: teisendid ja trajektoorid
Ülevaateloeng visandab utoopilise kujutamise ja mõtlemise teisenemise trajektoori varauusaegsest staatilisest ja ideaalsest utoopiast läbi klassikaliste düstoopiate kuni nüüdisaegse dünaamilise ja pragmaatilise utopismini ning anti-anti-utopismini, et ärgitada kuulajat küsima, milline võiks olla tema utoopia ning talle kõige sobivam utoopilise mõtlemise vorm. Loeng põhineb 2023. aasta kevadel ilmunud monograafial „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime“ (Tartu Ülikooli Kirjastus).
Jaak Tomberg on Tartu Ülikooli eesti kirjanduse kaasprofessor, kes uurib kirjandusteooriat ja kirjandusfilosoofiat ning mõtleb tänapäevase teadusulme ja teadusulmelise tänapäeva peale.
Jaana Davidjants
Jaana Davidjants on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi külalisteadur. Tal on magistrikraad politoloogias Goldsmithsi ülikoolist Londonis. Tema doktoritöö käsitleb sotsiaalmeediapõhist jutustamist konfliktidest ja sõjast, keskendudes Lähis-Idale ja Kaukaasiale. Jaana töötab hetkel „Trust And Visuality: Everyday Digital Practices“ (TRAVIS) uurimisprojektis, mille fookuses on laiemalt visuaalse kommunikatsiooni ja usaldusega seotud teemad.
XXII Semiootika sügiskooli loengus „Nõrgad sidemed, nõrk aktivism?“ keskendub Jaana sotsiaalmeedia aktivismiga seotud diskursustele, alates varajastest positiivsetest-utoopilistest ootustest sotsiaalmeediale, – mis saavutasid haripunkti Araabia kevade ajal – kuni märksa düstoopilistemate ideedeni, mis hakkasid levima 2016. aasta paiku seoses Brexiti ja Ameerika Ühendriikide presidendivalimistega. Koos arutleme sotsiaalmeedia aktivismi potentsiaali üle sõdade kontekstis.
Jarmo Reha
Jarmo Reha on näitleja ja lavastaja. Peale õpinguid lavakunstikoolis siirdus ta teatrisse NO99, peale mida on olnud vabakutseline. Jarmo enda tööde hulka kuuluvad “Oomen” (2018 algupärase dramataturgia auhinna laureraat), “WhiteWash” (etenduskunsti nominatsioon), aktsioon “Alustagem matustega” ning “Divide et Impera” (etenduskunstide auhinna, parima lavastaja nominatsioon), lisaks koostöö belgia lavastaja Armel Rousseliga. Oma töödes kombib ta indiviidi ja massi suhet, kultuuri mõju inimesele ja olemasolemise tähenduse järgi.
Enda ettekande kohta ütleb Jarmo sedasi: “Ma arvan, et (teemaks) saab reaalsuse nihestamine, segades piiri reaalse ja fiktsiooni vahel. Milleks kütkestab meid Utoopia ja kuis Düstoopia meid endasse neelab”.
Andreas Ventsel
Vandenõuteooriad: düstoopiat utoopiaga ühendades
Andreas Ventsel, semiootika kaasprofessor
Vandenõuteooriad, kuigi tihti kritiseeritud ja naeruvääristatud nende ebateaduslikkuse või ebaloogilisuse pärast, on tähelepanuväärne kultuuriline nähtus, mis kannab endas nii utoopilise kui düstoopilise zanrile omaseid tunnuseid. Düstoopia žanrit iseloomustab sageli ühiskonna kontrolli all olemise hirm ja individuaalse vabaduse kaotamise kartus, mis on ka paljude vandenõuteooriate keskmeks. Näiteks ideed “süvariigist” või globaalsetest eliididest, kes salaja juhivad maailma, toetuvad düstoopilisele kujutelmale kõikvõimsast korporatiivsest või valitsuslikust jõust. Utoopiliste joonte ilmnemine vandenõuteooriates esineb aga kujutlustes paremast ja “ärksamast” ühiskonnast, kus teadlikud inimesed võivad avastada tõe ja vabastada end manipulatsioonist. Selles kontekstis näevad vandenõuteoreetikud end tihtipeale valgustatud avangardina, kes on eesrindlikus võitluses parema tuleviku nimel. Seega on vandenõuteooriad palju enamat kui lihtsalt ekslikud uskumused või petlikud narratiivid; need on komplekssed kultuurilised tekstid, mis peegeldavad ühiskonna laiemaid hirme ja lootusi, ühendades endas nii utoopilised unistused kui düstoopilised foobiad.
Sanna Kartau
Sügiskoolis viib Sanna Kartau läbi kirjutamistöötoa, mille käigus urgitsetakse utoopiate jäledamates osades ja leitakse kirjutava mina seest nii düstoopilist eetikat kui esteetikat. Kirjutajale esitatakse kutse valetada. Mängida saab leitud sõnaga ja võltsi tundega.
Sanna Kartau on luuletaja, kunstnik ja õpetaja, keda huvitavad hetkel küsimused maskuliinsustest, välisalvestiste kasutamine ja kriitiline pedagoogika.
Helena Tulve
Muusika kui utoopia. Mõtisklus muusika võimalustest luua maailmu ja mõjutada reaalsust.
Helena Tulve on eesti helilooja, kelle muusika keskmes on lakkamatu muutumine ja sellega seotud protsessid. Tulve on kompositsiooniõppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Eesti muusika päevade kunstiline juht. Samuti on ta osaline heliobjektidele ja kuulamisele kui kesksele inimsuhtluse vahendile keskendunud Eesti heliloojate ansambli EHA tegevuses. Tulve viimaste aastate olulisemad teosed on ooper Wölfe Mecklenburgi Riigiteatris ja müsteerium Visiones, mis esietendus Veneetsia Biennaalil 2022. Tema muusikat on salvestatud paljudele helikandjatele, sealhulgas kolmele autoriplaadile Sula (ER, 2005), Lijnen (ECM, 2008) ning Arboles lloran por lluvia (ECM, 2014).
Timo Maran
Kas utoopiad saavad pakuvad juhatust maailmas, mis on ise aina utoopilisem. Aina rohkem ilma kohata, aina “kohatum”. Või peaksime püüdma hoopis maanduda, nagu soovitab Bruno Latour. Kuidas luua ümbritsevaga seoseid, mis aitaksid utoopia tagasi maa peale. Mida oleks sel teemal öelda kirjandusel ja luulel?
Hasso Krull
Hasso Krull on mõtleja ja luuletaja, kelle huvikeskmes on relatsionaalne ontoloogia ning animistlik identifikatsioon. Viimased ilmunud raamatud on “Nimetu kogukond” (2022) ja “Sulalumi” (2023), tõlgetest aga silmapaistvaim Philippe Descola “Teispool loodust ja kultuuri” (2022).
Utoopia ja düstoopia on küll ajalooliselt kujunenud mõisted, kuid nende tänapäevane tähendus sellest otseselt ei sõltu. Lihtsalt öeldes laiendab utoopia progressi ideed, kuid lisab sellele väite, et tulevikus võiks meie olemine jõuda täiuseni. Düstoopia omakorda keskendub progressi kurikuulsatele “kõrvalnähtudele” ja osutab, et modernsuse areng võib viia kosmilise ummikuni, kust välja pääseda oleks väga raske. Küsimus on aga selles, kuidas need kujutelmad progressi mõistest vabastada? Alles siis avaneks nende ontoloogiline sisu.