XVI Semiootika Sügiskool pealkirjaga „Peitumus/Nähtumus” toimub 14.–15. novembril 2015 Mammaste tervisespordikeskuses Põlva külje all.
Sügiskooli pealkiri „Peitumus/Nähtumus“ viitab visuaalse maailma tähendusloomele kultuuris. Mis on see, mida me fotodes näeme? Milline maailm peitub visuaalse maailma taga, kuidas see maailm ennast loob?
Sel aastal on sügiskool pühendatud Prantsuse semiootiku Roland Barthes’i 100. sünniaastapäevale. Kirjandusteoreetik ja semiootik R. Barthes (12. nov 1915 – 25. märts 1980) uskus, et foto on jäljend konkreetsest objektist ning lahutamatult seotud reaalsusega. Foto kirjeldab seda, mis on olnud.
Sügiskool seob omavahel fotograafia, Barthes´i metodoloogilised otsingud, online-kultuuri tähistamispraktikad ja selle visuaalsuse ning fotograafia töötoa. Töötuba tutvustab 19. sajandi ambrotüübi* ja dagerrotüübi* valmistamise etappe, mis viivad meid tagasi fotograafia sünni juurde.
* Ambrotüüp on märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis klaasil, mis näib mustale taustale (must kangas, paber, kartong vms.) asetatuna positiivina: kujutise tihedamad alad on tumedast taustast heledamad.
* Dagerrotüübid on hõbetatud kujutis vaskplaadist alusel. Dagerrotüüpiat tutvustati Pariisis avalikkusele esimest korda laiemalt 176 aastat tagasi, 19. augustil 1839. aastal. Seda kuupäeva peetakse fotograafia sünnipäevaks.
Vaata ka Roland Barthes’i kohta Wikipediast, lehekülge tema elust ja loomingust ja sünniaastapäevale pühendatud fotojahi lehekülge.
Sügiskool ootab tudengite ettekandeid või fotosid
Sügiskool ootab sinu loovat ettekannet. Kui sind huvitab fotograafia, Barthes ja tema metodoloogilised otsingud, visuaalne maailm või hoopis midagi muud, mis pakitseb hinges — anna endast märku! Ettekande pikkus on maks. 20 minutit.
Või kui sul on kogunenud fotosid, mida soovid diginäitusena esitleda, siis anna samuti endast märku. Ettekande või diginäituse soovist kirjuta: egon.erkmann@gmail.com
XVI Semiootika sügiskool “Peitumus/Nähtumus” toimub 14.–15. novembril Mammaste tervisespordikeskuses Põlva külje all. Sügiskooli pealkiri viitab visuaalse maailma tähendusloomele kultuuris. Mis on see, mida me fotodes näeme? Milline maailm peitub visuaalse maailma taga, kuidas see maailm ennast loob?
Sügiskooli täieline nähtumus
Sügiskoolist sai osa 68 osalejat, kellest ühispilt jäädvustas 60.
Lisaks praegusetele ja endistele semiootika tudengitele ja õppejõududele, oli osalejaid maali, filosoofia, sotsioloogia, kirjanduse, tehnotroonika, kultuuri, botaanika, teatrikunsti, ajaloo, füüsika, kunstiajaloo, folkloristika, etnolooogia, arvuti, programmeerimise ja filmi erialalt. Kes õppimas, kes töötamas nendel erialadel.
Programm
Sügiskooli kõnejuht on Silver Rattasepp.
Osta saab Roland Barthes’i raamatut “Camera lucida: märkmeid fotograafiast” ja sügiskooli meeneid.
Laupäev, 14. november
8.45 kogunemine Tartus Vanemuise teatri alumises parklas
9.00 start Mammaste Tervisespordikeskus poole
10.00 saabumine, kohvipaus, tervitus
10.30–10.45 Barthes Vision
10.45–12.00 Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson: Viraalse kommunikatsiooni eripäradest
12.15–13.00 Jaak Kikas: Kui on vari, on valgus
13.00–13.15 grupipilt
13.15–14.15 lõuna
14.15–15.15 Eva Rein: Fotod auto/biograafilises teoses: teoreetilisi lähtekohti ja analüüsi võimalusi
15.30–16.45 Tarmo Virves: Robert Cornelius’e autoportree — kõige esimene “selfie”
16.45–17.00 Virk Endel: Kui pikk on su käsi?
17.00–17.15 kohvipaus
17.15–18.00 Peeter Laurits: Punktum ja komad
18.00 –19.00 Hasso Krull: Tule, öö pimedus, võta mind sülle: Barthes, Haneke, Õunpuu
19.00–20.00 õhtusöök
20.00–21.30 Kuidas ilmub foto? — ambro– ja dagerrotüübi töötuba. Ilmutab Tarmo Virves.
22.00 meelelahutusprogramm: DJ Martin Oja, Ott Puumeister + saun
Pühapäev, 15. november
9.30 hommikusöök
10.30–11.15 Uku Peterson: Camera obscura – fotograafia esmane ilming?
11.15–12 Tudengite improvisatsioon ja sügiskooli kokkuvõte
12.30 lahkumine Tartu poole
* Alati on oht, et miski võib korraldajatest sõltumatult muutuda.
ESINEJAD
Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale 😉
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
3) Kas foto on objektiivne?
Jaak Kikas: Kui on vari, on valgus
Füüsikaprofessor Jaak Kikas on Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktor. Selle aasta jaanuaris avas professor isikunäituse Tartu galeriis Noorus — “40 pilti”. Portaal Läänlane nimetab septembris Haapsalusse jõudnud näitust “fotomustkunstiks”. “Selgub, et väärikas Tartu ülikooli füüsika instituudi direktor on krutskimees, kes seab oma fotodel fookusesse asjad ja annab neile oma erialaste teadmiste abil üsna ebamaise välimuse.” (Läänlane, 28. sept 2015)
Kui on vari, on valgus
Vari ja tegelikult ka peegeldus (nt veepinnalt) on küllap esimesed “prefotograafilised” ja isegi “prehumaansed” (st ka loomadele omased) kogemused tegelikkuse peegeldumisest (kopeerimisest, multiplitseerimisest) valguse abil.
Vari (varju heitmine) on lihtsaim optikanähtus, ometigi kaugel triviaalsusest, kasvõi sellegi tõttu, et ta tekkeks on vajalik vähemalt kolme objekti olemasolu: valgusallikas, varju heitev keha (eesti keeles sageli ka varjuks kutsutud) ja taust (ekraan), millel varju jälgida.
Anname põgusa “varjuoptikalise” sissejuhatuse: mis, kuidas ja milliseid varje heidavad, mida ütleb vari varju kohta (oh, see eesti keele mitmetähenduslikkus!). Visandame tee “varjudest koopaseinal” moodsasse fotograafiasse koos mõnede varjuteemaliste ekskurssidega folkloori, kunstkirjanduse ja kaunite kunstide valda.
Ex umbra in solem!
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Lähim punkt mu kodusele töölauale, kus taga oli suht neutraalne taust. “Eifeli torni” ei hakanud otsima, haarasin kaamera ja voilà!
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
(Jaak Kikas lähtub tehtud selfie’st.) Tähendusevaba foto, ei märgista midagi, mida suvaline pildistatut tundev inimene sealt välja ei loeks (“See on Jaak Kikas ju!”).
3) Kas foto on objektiivne?
Jah — samavõrra kui muugi meeleliselt tajutav objektiivne reaalsus, mille olemasolu ma ei eita, st ma usun, et fotol kujutatud persoon reaalselt eksisteerib.
Madisson ja Ventsel: Viraalse kommunikatsiooni eripäradest
Mari-Liis Madisson (MA semiootika) on kultuurikommunikatsiooni nooremteadur ja Andreas Ventsel (PhD semiootika) semiootika vanemteadur. Mõlemad peavad loenguid Tartu Ülikoolis, Andreas lisaks veel Tartu Kõrgema Kunstikooli fotofraafia osakonnas. Mari-Liis ja Andreas käsitlevad teemat, millega puutume kokku iga päev: info — olgu see mistahes kujul, ka foto — plahvatuslikku liikumist ja kommunikatsiooni.
Viraalse kommunikatsiooni eripäradest
Ülemaailmne arvutivõrk on andnud inimestele pretsedenditu võimaluse erinevate info- ja kommunikatsiooniressursside vahel valida ning oma huvidele vastavat tähendus-paketti kokku panna. Ettekandes keskendume nendele muutustele läbi viraalsuse kontseptsiooni.
Viraalne tekst jõuab massideni n-ö digitaalse suusõnalisuse mehhanismide vahendusel, ilma, et seda oluliselt transformeeritaks. Viraalsus eeldab lühikese aja jooksul väga suure auditooriumini jõudmist. Samas ei eelda see auditooriumilt erilist osalemist. Püüame selgitada, millised on viraalse võrgusuhtluse tähendusloomelised eripärad, millistel kultuuridominantidel see tugineb, millised on viraalse teksti erinevad vormid jne.
— — —
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Pilt on tehtud Tartu Linnamuuseumis ja pildistatud sai seetõttu, et meie ümber oli palju raame.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
(Mari-Liis ja Andreas lähtuvad tehtud selfie‘st.) See sõltub: a) pilt, kus me mõlemad peal oleme, b) meenutus külaskäigust, c) popp ja noortepärane pildistamiskatsetus
3) Kas foto on objektiivne?
(Mari-Liis ja Andreas lähtuvad tehtud selfie‘st.) Nii ja naa. Eriti tihti me seda virtuaalset albumit, kus pilt sees on, ei lappa. Välja me seda printinud pole. Me oleme seal ja pilt on meie tehtud, see on objektiivsus.
Uku Peterson: Camera obscura – fotograafia esmane ilming?
Uku Peterson on Tartu Ülikooli kunstiajaloo magistrant. Uku on fotograafiaga tegelenud enam kui 10 aastat nii töötava fotograafina, katsetava fotoentusiastina kui ka fotoajalugu uuriva kunstiajaloolasena. Tema sügavama huvi on pälvinud fotograafia algusaeg, mille lahutamatu osa on camera obscura — “pimeruum”. Ehitades kodus toa “pimekambriks”, laseb ta valgusel joonistada tänava oma toa seinale. Õigete olude puhul, mis kõik ei sõltu inimesest, on sügiskooligi tulijal lootus astuda camera obscurasse.
Camera obscura — fotograafia esmane ilming?
Camera obscura ehk pimekamber on köitnud inimeste meeli juba tuhandeid aastaid. Seda on kasutanud astronoomid päikesevarjutuste vaatamiseks, maalikunstnikud täpsete ülesjoonistuste tegemiseks ning fotograafid piltide fototundlikule materjalile jäädvustamiseks.
Auk seinas või aknakattel, mis joonistab valgusega pimedasse tuppa pöördkujutise, on oma algideelt sarnane kastile, mille fotopioneerid Nicéphore Niépce ja Louis Daguerre ning Henry Fox Talbot kohandasid fotograafiliste jäädvustuste tegemiseks. Tööriistast, mis võimaldas luua täpsemaid kontuurjooni, on saanud tänapäevase fotograafia peamine sümbol. Optiliselt moonutatud kujutis, mis selles pimekambris tekib, on ääretult huvitav ning paeluv. Tekkinud kujutise vaatamises ja sellega soovitud vaate kadreerimises on alati midagi võluvat, kuid samas ka piiravat. Oma ettekandes proovin seda võlu ja samas ka valu kuulajatega jagada.
Vt lühidalt camera obscura kohta.
— — —
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Mulle tundus loogiline siduda selfie enda ettekande teemaga ja seetõttu pildistasingi end oma magamistuppa ehitatud camera obscuras.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
Fotograafia hakkas mind huvitava kümmekond aastat tagasi fotoentusiastina. Alguses huvitasid mind enam fototehnilised aspektid, aegamööda olen jõudnud keerukamate küsimusteni, milleni on mind suunanud minu töö fotograafina ja fotoajaloo uurimine Tartu Ülikooli kunstiajaloo bakalaureusetudengi ja magistrandina. Fotograafia juures huvitab mind nii selle praktiseerimine kui ka selle erinevate ideeliste ja ajalooliste küsimuste üle juurdlemine.
3) Kas foto on objektiivne?
Foto ei ole minu arvates kunagi millegi täielik objektiivne jäädvustamine, kuid selles võib olla püüd objektiivse jäädvustamise poole ning seetõttu ka soov teha kõik, et jäädvustus oleks võimalikult objektiivne. Seega võiks mõnd fotograafilist jäädvustust lugeda kindlasti objektiivuse poole püüdlevaks, kuid samas võib foto olla nii teadlikult kui teadmatult subjektiivne.
Eva Rein: Fotod auto/biograafilises teoses
Eva Rein on Tartu Ülikooli anglistika osakonna inglise filoloogia assistent. Tema peamiseks uurimis- ja õpetamisvaldkonnaks on Kanada ingliskeelne kirjandus, kesksemateks teemadeks aga identiteet, mälu ning fotograafia ja kirjanduse seosed. Ettekandes uuritakse, millist rolli ja kuidas täidavad fotod teostes, mis on ühtaegu autobiograafilised ja biograafilised.
Fotod auto/biograafilises teoses: teoreetilisi lähtekohti ja analüüsi võimalusi
Roland Barthes’i “Camera lucida: märkmeid fotograafiast” on üks teoseid, milles autobiograafiline ja biograafiline impulss on omavahel väga huvitaval ning liigutaval viisil läbi põimunud. Seejuures on raamat palju enamat, kui Barthes’i ja tema ema lood samade kaante vahel. Barthes’i mõtiskelul on fiktsiooni ja eleegia elementidest kantud ilukirjanduslik allhoovus, samas käsitleb see teoreetilises võtmes fotograafiat ühes mõistete formuleerimise ja rakendamisega.
Kõik see teeb “Camera lucidast” žanriliselt põneva teose, mis kutsub uurima selles olevate fotode ja omaeluloolise teksti vahekorda, aga mis inspireerib nägema ja analüüsima autobiograafia, biograafia ja fotograafia suhteid teisteski teostes.
— — —
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Ülikooli Kohvikus konverentsi vastuvõtul tehtud mitteametlik foto ei ole küll endel, aga viimase puudumisel sobivast fotost eraldatud näopilt täidab isiku tutvustamise funktsiooni.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
(Eva Rein lähtub saadetud fotost.) Foto kajastab minu erialast tegevust ja toimib ka mäluankruna, tuues meelde sündmuse ja inimesed, kellega koostöös see teoks sai.
3) Kas foto on objektiivne?
(Eva Rein lähtub saadetud fotost.) Näopildil olev kujutis on referendi suhtes objektiivne, samas on see välja võetud suuremast algupärasest fotost. Nii viitab pilt ka ettekandes käsitletavale referentsiaalsuse küsimusele fotode puhul.
Peeter Laurits: Punktum ja komad
Peeter Laurits on fotograafiat kurjasti ära kasutav kunstnik. Võrumaa Kütioru metsatalust teeb ta mõnikord külastusi teise maailma, mis pole nii müstline ja mütoloogiline, kui tema oma. Ta tuleb, et näidata ja rääkida lugusid metsadest, jõgedest, järvedest, putukatest, seentest… Lauritsa fotolavastustes sulavad kokku aeg ja keskkond, luues müütilise omailma.
Punktum* ja komad
Ma käsitlen interpunktsiooni fotograafias enda ja teiste loomingu näitel.
* Punktum (punctum) — Barthes’i käsitluses tähendusi genereeriv üksus, mille töömehhanism on puhtalt subjektiivne.
— — —
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Pildistasin selle selfie Toomas Kalve kirstus, sest just seal tuli sellise pildi tegemise mõte.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
(Peeter Laurits lähtub tehtud selfie’st.) Minu jaoks tähistab see ühte uut radikaalset etappi minu loomingus, kus negatiivi piinatakse ennem kopeerimist viiel erineval moel.
3) Kas foto on objektiivne?
(Peeter Laurits lähtub tehtud selfie’st.) Jaa, see foto on just nii objektiivne, kui üks foto olla saab. Ühelgi mu kaameral ei ole olnud keeret ega bajonetti, mille külge subjektiivi keerata.
Tarmo Virves: Robert Cornelius’e autoportree — kõige esimene “selfie”
armo Virvese jaoks on fotograafia ennekõike isiklik progress. See on ka tehniline protsess, kus foto on sageli jääkprodukt, alahindamata selle olulisust. Fotograafiks Tarmo end ei nimeta. Proletaarlasena on ta veendunud, et isetegemise oskus — käsitöö — ei ole häbiasi. Ja käsitöö, sõna otseses mõttes, ambrotüübi ja dagerrotüübi tegemine ongi. Tarmo räägib fotograafia algusaja pildi ilmumisest ning töötoas saab sellest iga soovija osa.
Robert Cornelius’e autoportree — kõige esimene selfie
Mina olengi Robert Cornelius. Sündisin 1809 ja surin 1893. aastal. Kui olin 30, tegin endast pildi, mille taha kirjutasin: “The first light Picture ever taken. 1839.” Täna te ütlete selle kohta “selfie”.
Ma näitan teile — nii ajakohaselt, kui võimalik —, kuidas ma seda tegin. Ma panen ülesse plaatkaamera; ma tardun, et valgus jõuaks joonistada mu kujutise; ma teen selle plaadiga kõike, et te näeksite ja teaksite, kuidas aeg ja ruum kinni püüda.
Nii see kõik algas. Kõik see, mis laseb teil täna sekundiga teha endast selfie ning rääkida foto tähendusest.
Loe ka Robert Cornelius’est.
— — —
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Selfie’sid on laias laastus kolme sorti: näidatakse end; näidatakse, kellega koos ollakse; näidatakse, kus ollakse. Ajendiks, nagu selfie puhul kombeks, edevus. Või õigem oleks: ebakindlus, sotsiaalne positsioneerimine — enesekureeritud imago, hoolikalt valitud võte enda elust. Mina, vastupidiselt, tegin täiesti argipäevase selfie.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
Foto tähendus üldiselt on laialivalguv teema. Kuid kindel on, et mida rohkem aega möödub, seda märgilisemat tähtsust foto omab.
3) Kas foto on objektiivne?
Foto üldises mõttes ei ole eriti objektiivne. Konkreetne selfie, minu arvates, peegeldab üsna täpselt reaalsust. Ise peaksin seda objektiivseks, samas kui keegi teine näeb siin midagi muud. Me vaatame ja märkame erinevaid asju fotol. Fotot on üsna raske objektiivselt võtta, isegi kui eesmärgiks on objektiivsus, mida see tänapäeva (sotsiaal)meedias ei ole, eriti selfie puhul.
Hasso Krull: Tule, öö pimedus, võta mind sülle: Barthes, Haneke, Õunpuu
Hasso Krull, luuletaja ja tõlkija, TÜHI õppejõud. Tänu fotograafidest sõpradele aeg-ajalt esinenud ka modellina.
Tule, öö pimedus, võta mind sülle: Barthes, Haneke, Õunpuu
Roland Barthes’i essee „La chambre claire“ (e.k „Camera lucida“) vastandab korduvalt fotograafiat ja filmikunsti, eelistades esimest. Siiski leiab ta ka filmi juures ühe eelise, millest on juttu 23. ptk-s: ekraan ei olevat raam, vaid kattevari (pas un cadre, mais un cache), sealt väljunud tegelane elab edasi ja teatav „pime ala“ topeldab lakkamatult filmi vaataja nägemisvälja (un „champ aveugle“ double sans cesse la vision partielle). Fotole annab Barthes’i meelest sellise „pimeda ala“ alles punctum, „peen väljaspoolsus“ (hors-champ subtil), mis võimaldab justkui pildist välja astuda: ilma selleta jääb foto üheseks ehk „unaarseks“ (photo unaire, mille näidetena Barthes toob välja reportaaži ja pornograafia, 17. ptk).
Ometi on ühesus ka filmikunsti häda. Tavaliselt põhjustab selle valitsev narratiiv, tuntud muinasjutu-motiive varieeriv, teisendav ja ümberpöörav jutustus (kangelane pannakse proovile, talle antakse imelist abi, ta maksab õiglaselt kätte, vastassugupool tunnustab ja imetleb teda jne). Selline jutustus tekitab vaatajas tunde, et väljaspool kaadrit polegi midagi, s.t seal pole midagi märkimisväärset. Niisugune ilmne viga muutub seetõttu ise mõnede filmide teemaks. Sellised filmid hakkavad mängima „pimeda ala“ ja „peene väljaspoolsusega“, mille peavoolukino hooletusse jättis. Vaatlen järgnevalt kahte näidet, Michael Haneke „Caché“ ja Veiko Õunpuu „Roukli“, mis väljaspoolsuse filmi teemaks võtavad ja jutustuse topeldavad, luues teose, mida on raske ammendavalt ümber jutustada.
— — —
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Sügiskool on pühendatud Roland Barthes’ile ja tema esseele “Helekamber” ehk “Camera lucida”. Mulle tundus, et kõige rohkem sarnaneb helekambrile vannituba, sellepärast tegin pildi seal. Riietasin end nõnda, et võiksin samas kostüümis esineda ka Mammastes. See on minu elu esimene selfie.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
Foto on minu jaoks graafia, valguse kirjutatud kujutis. Barthes’i meelest oli foto maagiline, ja arvan, et see on nii ka tänapäeval, kuigi nüüd on enamasti tegemist tõrjemaagiaga. Tõrjemaagia heaks näiteks on Facebook, kus keegi kunagi ei ole päris oma nägu, või siis pannakse sinna mõttetuid kujutisi, et kurivaime segadusse ajada. Teine hea näide on reisifoto: tundmatusse kohta sattudes teen sellest kõigepealt pildi, et saada ta oma võimusesse.
3) Kas foto on objektiivne?
Foto kui maagiline akt on alati objektiivne, s.t ta on suunatud objektile. Kui foto oleks subjektiivne, siis oleks tegu pigem palvetamise ehk eneseabiga.
Sügikooli “pidurdab” kõnejuht Silver Rattasepp
Esinejate sisse ja väljajuhatamiseks on sügiskooli kõnejuhiks Silver Rattasepp, tautoloog. Võttes arvesse Eesti Keele Instituudi nõuannet, ei kasuta me sõna moderaator*, vaid uudissõna kõnejuht**.
Ometi saaks kõnejuhi tegevuse selgituseks kasutada ka sõna moderaator õigeid tähendusi. Tehnilises tähenduses peabki Silver aeglustama sügiskooli esinejate tempot, pakkumaks hingetõmbeaega. Või hoopis muusika tähenduses „heli reguleerima”, sest on ju sügiskool kui omanäoline instrument, mille helipilt on oluline. Endise trummarina peaks Silver biiti tabama…
* Moderaator
** Kõnejuht
— — —
Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale.)
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Selle nurga alt õnnestus varjata kõike seda, mida nii mõnigi naiivne pildistaja paljastab oma pildil talle endale märkamatuks jäänud taustal.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
Üks mu sõber võttis kunagi kokku põhjuse, miks ta ise kunagi pilte ei tee: “See on justkui mäletama sundimine.”
3) Kas foto on objektiivne?
Pedantlikult: mõistagi mitte. Objektiivsuse idee pole mingi suva “vastavus tegelikkusega”, vaid on seotud ennustatavuse ja korratavusega. Seega ilmselgelt sada selfie‘t minust on teaduslikum kui üksainus.
Ööhelitegijad Puumeister & Oja
Kui pimedaks läheb, siis lugeda ja vaadata ei saa, kuid kuulata küll. Sügiskooli ööhelid valivad Ott Puumeister ja Martin Oja. Teistel jääb üle vaid käe tõsta ja hüpata!
Ott Puumeister on Tartu ülikooli semiootika doktorant. Uurimisteemadeks biovõim ja -poliitika —kuidas inimeste elu muundub ja muudetakse esmatähtsaks poliitiliseks objektiks/subjektiks. Ühesõnaga, inimene poliitilise olendina niivõrd kuivõrd ta on elusolend teiste elusolendite seas — ja mitte erinev ning eriline (nt keelelise võimekuse poolest jne). Inimese sisemine loodus/loomsus ilmneb biovõimu raames fundamentaalselt poliitilisena.
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
See hämar pilt on tehtud DJ Shadow ja Cut Chemisti tuuri Renegades of Rhythm Tallinna kontserdil. Shadow album “Endtroducing” aitas mul 90ndate teisel poolel mõista, mis asi üleüldse on see, mida nimetatakse muusikaks. Kui tegelane, kes mu vormumises niivõrd tähtis oli, materialiseerub, peab pildistima ruumis, milles ta seda tegi.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
Pilt olevikust samavõrd hägune kui mälestused minevikust.
3) Kas foto on objektiivne?
Selfie kohta kuuleb ja näeb pidevalt, et tegemist on nartsissismi ilminguga ja seetõttu mingisuguse patoloogia sümptomiga ja nõnda edasi. Hoopis põnevama tõlgenduse annab André Gunthert, kelle jaoks on selfie üheks funktsiooniks objektiivsuse subjektiveerimine — st et objektiivsust sunnitakse mängima indiviidi reeglite järgi. Näiteks: monument, millega koos end pildistan, ei ole enam lihtsalt märk mingist lahingust ega ka lihtsalt mingisse kultuuriruumi kuuluv artefakt — nüüd on ta “omastatud” minu individuaalsesse konteksti. Selles mõttes võiks selfie olla just objektiivsena tajutava lammutamine — perspektiviseerimine (kui lubate nõnda koledat sõna).
Martin Oja tegi esimesed pildid 4aastaselt Zenit-E olümpia-väljaandega. Kaadrisse jäi muru ja tükike jalgratast. Hiljem Martinist fotograafi ei saanud. Ta õppis semiootikat, tegi paar filmi, kirjutas paar raamatut. Nüüd teeb ta DJ Daysleeperi nime all Raadio 2s saateid ning mängib vahel pidudel muusikat. Ta on ka ringiga tagasi semiootika juurde jõudnud ja õpib doktorantuuris esimesel kursusel.
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Täpselt ei mäleta, see oli mõned aastad tagasi. Vist oli tarvis dokumendipilti, muidu poleks selfie‘t teinud. Panin statiivi üles ja tegin prooviklõpsud, taust pole muidugi paigas.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
Mõnikord olen mõelnud, et foto lubab kunstnikul ruttu ja kerge vaevaga kaifi saada. Et oled midagi ära teinud. Päev on täkkesse läinud. Ega see nii lihtne muidugi pole. Ühel pool telje otsas on meisterlik lavastus, objekti ja valguse seadmine. Teisel pool pöörane juhus, cartier-bressonilik pealesattumine. Vahele jäävad aga need seitse miljardit, kes kõik on äkitsi saanud fotograafideks. Või räägivad hoopis uut keelt, pealtnäha lihtsat ja kõigile mõistetavat.
3) Kas foto on objektiivne?
Tore oleks ju arvata, et objektiivist sündinu peab objektiivne olema. Tegelikult on foto salakaval. Valetab paremini. Fotot ei osata vist praegugi niipalju kahtlustada kui trükimeediat, kuigi fotokunsti algusest peale on olemas manipulatsioon. Ka filmikunsti juured on otsapidi manipulatsioonis ja animatsioonis. Ning selle kõrvalt võrsuvad kohe ka Meliési eriefektid. Kõige taga on muidugi see, et visuaalset infot inimene lihtsalt peab kõigepealt uskuma. Kahtlus tuleb alati takkajärele. See on geenidega kaasas. Muidu oleks meid kõiki maha löödud ja nahka pandud.
Sügiskoolis saab osta raamatut “Camera lucida”
Tänu EKA Kirjastusele on võimalik sügiskoolis osta eriti soodsa hinnaga äsja ilmunud Roland Barthes’i raamatut “Camera lucida: märkmeid fotograafiast”.
Sügiskoolis ostetud raamatu teeb eriliseks märgistus, mis tuletab raamatu avamisel alati meelde Barthesi 100. sünnipäeva ja sügiskooli. Valida on viie erineva kujundusega raamatu vahel (sisu on kõigil sama! 🙂
Raamatu hind sügiskoolis on 11 eurot. Osta saab ainult sularahas.
Raamatu toimetaja on Neeme Lopp, tõlkija Anti Saar ning kujundaja Indrek Sirkel. Vt ka raamatu esitlemisuudist.
MEESKOND
XVI Semiootika Sügiskooli 2015 “Peitumus / Nähtumus” korraldavad Semiootikaüliõpilaste liit Semioon ja Eesti Semiootika Selts.
Sügiskooli korraldustiimi kuuluvad Tartu Ülikooli semiootikaüliõpilased Maris Mägi, Elo Järv, Egon Erkmann ja Martin Teder.
Mõtteid ja arvamusi võite jagada meiega:
maris.manna@gmail.com
egon.erkmann@gmail.com
Kogu Sügiskooli visuaalne identiteet on Egoni loodud.
TÄISTABAMUS
17. 10. 2015
Udune ja vihmane pühapäeva pärastlõuna Vanemuise ees, koht kus algas ja lõppes sügiskool. Osalejatele.
Meile, korraldajatele, algas ju sügiskool juba augustis. Andes enda käe ja südame, lootsime õnnestumist. Nüüd saame öelda: see õnnestus!
Me täname teid kõiki, kes te osalesite selles tähenduslikus, kohati improvisatsioonilises sügiskoolis. Meid oli kokku 66. See osalejatearv võtab siiani sõnatuks.
Kuid sügiskooli lõppedes ei ole sügiskool veel läbi! Jälgige uudisvoogu kindlasti edasi, sest taasavaldamisele tulevad (analoog)fotod ja ettekanded.
Ärge siis järgmise aasta sügiskooli maha magage! 😉
Toetajad:
