Eesti Semiootika Selts alustab semiootiliste päevikute sarjaga “Märkmik”, paludes semiootikutel talletada sõnas ja/või pildis tähelepanekuid ja mõtteid oma tegemiste või ümbritseva maailma kohta. “Märkmiku” esimeseks kaasautoriks on Alexandra Milyakina, kes järgneva kuu jooksul jagab meiega oma pildilisi mõtteid. Alexandra on
Ühes Ööülikooli loengus arutles psühholoog Andero Uusberg oma noorpõlve dilemma üle, kas minna Tartu Ülikooli psühholoogia instituuti või Tallinnasse filmikooli**. Oma otsust heade mõtete linna jääda kirjeldas ta väga tabavalt, kui ütles, et valis kollektiivse tõe taotlemise individuaalse tõe üle.
Semiootikal on kommunikatsiooniprobleem. Pärast semiootika õpiku (Kull jt 2018) ilmumist levis taas arvamusi mida esindab nt Marek Tamme (2018) arvustus: “…ilmselt ei soovitaks ma raamatut huvilisele, kes tahab saada suuremat selgust küsimuses, mis see semiootika siiski on ja milleks seda vaja on”.
Indrek Grigor avaldas mõni aeg tagasi oma lehel kirjutise hirmust, semiootikast ja Tartu vorstivabrikust. See algab nii: 30+ peatoimetaja Asso Puidet, kes oli sunnitud ajakirjanduse õpingute käigus kohustuslikus korras kuulama sissejuhatust semiootikasse, on sealtsaati semiootikale ette heitnud tolle hoomamatust, kuna
Mis on semiootika? Nimetatud teadusvalla asjatundja on õppinud selle küsimuse peale kohmetust varjama ja kõneainet osavalt mujale juhtima, põhjuseks asjaolu, et seniajani puudub ühene semiootika määratlus [mis ehk annabki märku valdkonna aktuaalsusest ja arenguvõimest!] ning tulised vaidlused hella teema ümber