JAN KAUS
Jan Kaus on eesti kirjanik, esseist, tõlkija ja (etendus)kunstnik. Ta on avaldanud üle paarikümne raamatu ning tema teostes põimuvad sageli argielu poeetika, ruumitaju ja inimsuhete haprad varjundid. Viimastel aastatel on Jan Kaus liikunud üha enam erinevate kunstivormide piirialadele, ühendades sõna, heli ja visuaali, et uurida, kuidas eri väljendusviisid saavad teineteist täiendada. Lisaks on ta tegelenud eesti pagulaskirjanduse uurimise ja tutvustamisega.
Janiga vestleb TÜ semiootika üliõpilane Emma Lotta Lõhmus
REBEKA PÕLDSAM JA AET KUUSIK
Rebeka ja Aet arutavad meiega, mis võiks olla kväär armastus? Kas peded on armastajad või vihatavad? Keeleteadlane Aet Kuusik räägib sõna pede muutuvatest kasutustest ja tähendustest eesti keeles, toetudes korpuseanalüüsile. Etnoloog Rebeka Põldsam jutustab Kuusiku uurimuse valguses nõukogudeaegsete homoseksuaalsete paaride lugusid ja analüüsib LGBT identiteetide kujunemist taasiseseisvunud Eestis. Pärast loengut arutame koos, kuidas repressiivne vaikimine kujundab nii inimeste käitumist kui ka eneseloomet, ja millised armastussuhted on võimalikud ühiskonnas, kus diskursus neid ei toeta.
MONIKA LUIK
Monika Luik on jungiaanlik psühhoanalüütik ja psühhoterapeut.
Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli psühholoogia teaduskonnas magistrantuuri ning omab ka ärijuhtimise magistrikraadi. Alates 2001. aastast on ta pühendunud analüütilisele psühholoogiale ning on Rahvusvahelise Analüütilise Psühholoogia Assotsiatsiooni (IAAP) poolt tunnustatud jungiaanlik psühhoanalüütik ja Euroopa Psühhoteraapia Assotsiatsiooni poolt sertifitseeritud psühhoterapeut.
Sügiskoolis kõneleme Monikaga Jungi kummitustest ning meie igatsusest lumma järele.
LONA PÄLL
Semiootik Lona Päll keskendub hirmule keskkonnakriisi ja tuleviku ees, vaadates selle sisse läbi kohalike narratiivide ja paigaidentiteedi. Kohalikud lood aktiviseeruvad just siis, kui inimesed tunnevad, et neile oluline ja harjumuspärane maastik on kadumas. Keskkonnateemadel on äng mitmesuunaline, ärevust tekitavad nii üha kiiremad muutused looduses kui ka meie kriisile reageerimise mõjud, näiteks tuuleparkide või uue transporditaristu rajamine. Lona kutsub arutlema, kas väikesed, kohalikud narratiivid võiksid olla tee ängistusest välja, aidates ärevust ja hirmu maandada ning tuletada meelde realistlikke ja kohalikke tegutsemisviise? Ja teisalt – millal muutuvad lood, mida kriisis kõneleme, hoopis suletuks ja vastanduvaks, viies meid dialoogist eemale?
ENE VAINIK
Ene Vainik on Eesti Keele Instituudi juhtivteadur ja kognitiivne keeleteadlane, keda huvitab ühisala keele ning psühholoogia vahel. Ta on uurinud emotsioonisõnavara, tunnete väljendamist tekstides, hinnangulist eneseväljendust, kujundlikku keelekasutust, sõnaassotsiatsioone. Ta on tegelenud ka sõnaliikide ja konstruktsioonide analüüsiga leksikograafilisest vaatenurgast. Ta kaitses doktorikraadi Tartu Ülikoolis 2004. aastal tööga Lexical knowledge of emotions: the structure, variability and semantics of the Estonian emotion vocabulary, populaarteaduslik raamat Eesti tunded. Sõnaportreed (2016) käsitleb eestlaste emotsioonisõnavara. Vainik oli esimesi Eestis, kes tutvustas kognitiivse grammatika lähenemist (artiklisari “Genereerib inimene, mitte grammatika” ajakirjas Keel ja Kirjandus (1992); “Eesti väliskohakäänded kognitiivse grammatika vaatenurgast”(1995)) ning on tõlkinud eesti keelde Lakoffi ja Johnsoni Metaphors We Live By (1980; eesti keeles 2011). Ta on liige Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühingus, Rakenduslingvistika Ühingus ja Emakeele Seltsis.
Sügiskoolis arutleb Ene meiega vaimse tervise metafooride üle.
