Meie planeeti ümbritseb analoogiliselt biosfääriga tõeline semiosfäär, mis hõlmab sünkroonselt kogu signaalidekoori lindude häälitsustest tehiskaaslaste raadiosignaalideni, diakroonselt aga kogu inimkonna kultuurimälu alates aju närvirakkude «salvestusest» ning geneetilisest mälust ja lõpetades raamatukogude, filmoteekide ning muuseumidega. Iga semiootiline süsteem talitleb suhestatuna semiosfääri teiste süsteemide ja tasanditega. Ja kui me võime väita, et mingisuguse keerulise struktuuri täielikku arengut iseloomustab enesekirjeldamine (eneseteadvustamine), siis semiootika kui teaduse teke XX sajandi keskel on ühtlasi nüüdiskultuuri fakt, tunnistus globaalse semiosfääri kujunemisprotsessi lõpulejõudmisest. 

– Kultuurisemiootika. Eessõna, 1990.