ACTA SEMIOTICA ESTICA VIII, 2011
Acta Semiotica Estica kaheksas number on oma teemadelt homogeensem kui tavaliselt. Kaks temaatilist dominanti, mis artik- litest välja kooruvad, on võimusuhted ja tõlkimine; kaks autorit, kelle teooriate poole ikka ja jälle pöördutakse, on Juri Lotman ja Michel Foucault. Väljaande kaheksas number keskendub tõlkimise semiootikale ja võimusuhetele kultuuris sisaldades Daniele Monticelli, Andreas Ventseli, Ott Puumeistri, Vilmos Voigti, Terje Looguse, Maarja Läänesaare, Margus Tamme, Kristin Vaigu ning Maria-Kristiina, Mihhail ja Rebekka Lotmani artikleid. Rubriigis Märkamisi kirjutavad Rein Veidemann ja Silvi Salupere semiootika ajaloost Eestis, Igor Gräzin tõlgendab postmodernismi. Tõlketekstina ilmub Juri Levini artikkel vale semiootikast. Kroonika annab ülevaate semiootikute suurematest ettevõtmistest 2010. aastal.
Koostanud ning toimetanud: Elin Sütiste ja Silvi Salupere
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss
260 lehekülge
Eesti Semiootika Selts, 2011
Sisukord
Eessõna, 7-9
Daniele Monticelli – Kultuur kui (de)konstruktsioon. Eelmärkused Juri Lotmani ja Jacques Derrida teooriate võrdlemiseks, 10-25 [abstrakt]
Andreas Ventsel – Hegemooniline tähistamine visuaalretoorika perspektiivist, 26-50 [abstrakt]
Ott Puumeister – Subjekti konstrueerimine järelevalvesüsteemides, 51-73 [abstrakt]
Vilmos Voigt – Joannis Barclaii “Icon Animorum” (1614): Euroopa rahvaste ja rahvuste varane karakteristika, 74-90 [abstrakt]
Terje Loogus – Teksti kultuuriline võõrasus kui tõlkeprobleem, 91-106 [abstrakt]
Maarja Läänesaar – Tõlkekriitika oskuskeel ja tõlkimise mõistmine Vikerkaare arvustuste näitel, 107-124 [abstrakt]
Margus Tamm – Mis on kollektiivne autor?, 125-150 [abstrakt]
Kristin Vaik – Eesti imemuinasjuttude alguse- ja lõpuvormelitest, 151-169 [abstrakt]
Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman, Rebekka Lotman – Autometakirjeldus eesti luules IV, 170-193 [abstrakt]
Märkamisi
Rein Veidemann. Semiootika elamus, 197-209
Silvi Salupere. Semiootika suvekoolid Käärikul, 210-217
Juri Levin. Vale semiootikast, 218-220
Igor Gräzin. Postmoderni positiivne määratlus: uusprimitiivsus, 221-230
Kroonika 231-250
Abstracts 251-260
Abstraktid
Kultuur kui (de)konstruktsioon. Eelmärkused Juri Lotmani ja Jacques Derrida teooriate võrdlemiseks
Daniele Monticelli
Viimaste kümnendite poliitilises ja sotsioloogilises diskursuses ning avalikus retoorikas on ‘kultuuri’ mõiste järk-järgult hakanud asendama selliseid diskrediteeritud ja kasutamiskõlbmatuid mõisteid nagu ‘rass’, ‘etnos’, mõnel juhul isegi ‘rahvus’, pärides samas nende mõistete koha konservatiivsetes poliitilistes agendades. Kultuuri mõistetakse seejuures kui kindlate piiridega suletud süsteemi, mida tuleb kaitsta välise mõjutuse eest.
Derrida ja Lotman arendavad oma keele ja kultuuri teooriaid lähtudes antistrukturalistlikust positsioonist, mis seab kahtluse alla keeleliste (ja muude semiootiliste) süsteemide suletuse ja eraldumise võimalikkuse. Artiklis võrreldakse sellise teoreetilise suunitluse peamisi komponente Derrida ja Lotmani töödes, keskendudes mõistetele ‘peeglistruktuur’, ‘binarism’, ‘arvulisus’. Võrdlusest joonistub terviklikkuse, piiri ja vahenduse kontseptsioon, mis õõnestab identiteedidiskursuse pretensioone, kuna Lotmani semiosfääris ja Derrida tekstuaalsuse väljas tasakaalustab igasugust süsteemse sulgemise katset teine, vastassuunaline jõud. Lotmani “tõlkimatuse tõlget” ja Derrida différance’i analüüsitakse artiklis kui süsteemi piiridel toimuva avava vahetuse kirjeldamise sarnaseid viise.
Derrida ja Lotmani võrdlev käsitlus pakub olulisi vahendeid, seadmaks kahtluse alla kultuurilise identiteedi konservatiivseid arusaamu, mis toimivad tänapäeval ideoloogilise põhjendusena sotsiaalpoliitilistele konfliktidele. Kultuuri (de)konstruktiivne loomus, nii nagu seda kirjeldavad Lotman ja Derrida, vastandub üritustele näha kultuuri paratamatult antud ja lõplikult fikseeritud identiteetide/erinevuste allikana.
Märksõnad: Juri Lotman, Jacques Derrida, différance, tõlge, dialoog, kultuuriline identiteet.
Hegemooniline tähistamine visuaalretoorika perspektiivist
Andreas Ventsel
Visuaalretoorika on tänapäeval visuaalsete representatsioonide analüüsis tõusev suund. Peamiselt tähistatakse antud mõistega lähenemisi, mis püüavad rakendada retoorika vahendeid visuaalsete kujutiste analüüsis, hõlmates laia uuritavate objektide spektrit: alates arhitektuurist kuni siseinterjööri (sisedisaini) ja avaliku ruumi representatsioonide analüüsini (Foss 2004; Twigg 1992; Stafford 1999). Mõned teadlased keskenduvad peamiselt visuaalsete elementide kvantitatiivsete suhete ja nende omaduste eristamisele, sellal kui teised tegelevad internetis vohavate ikooniliste märkide ja nende kommunikeeritavuse problemaatikaga (Helmers, Hill 2004: IX). Samuti on esil uurimissuund, kus püütakse üldretoorika seisukohtadelt läheneda visuaalsetele representatsioonidele kui kommunikatsioonisündmustele ja uuritakse selle kommunikatsiooni ülesehitust (Finnegan 2004: 197). Käesolev artikkel liigitub ennekõike viimatinimetatud uurimistraditsiooni ning seab oma peamiseks uurimisküsimuseks: kuidas retoorika vahendeid kasutades uurida võimusuhete visualiseerimisprotsesse. Üks oluline vahend, mille kaudu ühiskondlike võimusuhteid konstrueeritakse ja taastoodetakse, on foto. Püüan retoorikast (kultuurisemiootika) pärit vahendeid kasutades eristada hegemoonilist tähistamist (Foucault, Laclau) foto näitel, mis kujutab 1950. aasta Nõukogude Eesti laulupidu. Peamisteks analüüsikategooriateks on troop, metafoor ja metonüümia.
Märksõnad: visuaalretoorika, fotograafia, hegemoonia, kultuurisemiootika, “sotsialistlik sisu, rahvuslik vorm”.
Subjekti konstrueerimine järelevalvesüsteemides
Ott Puumeister
Artikkel käsitleb järelevalvesüsteeme suhetes subjektiga ning keskendub võimusuhetele, mis kehtestatakse järelevalvesüsteemides. Samuti vaadeldakse, kuidas nende kaudu on võimalik konstrueerida subjekti- ja grupiidentiteete. Peamiseks teoreetiliseks aluseks on Michel Foucault’ diskursuse ja võimu käsitlus; tema mõistete ‘panoptikum’ ja ‘heterotoopia’ abil vaadeldakse järelevalvesüsteemide ühe näitena koolikeskkonda kui terviklikku ja suletud struktuuri. Subjekti autonoomsust suhtes järelevalvega aitab mõista Juri Lotman ja tema autokommunikatsiooni mõiste. Laiaulatuslikuma järelevalve teoreetiliseks käsitlemiseks kasutatakse mõistet ‘järelevalveseade’ [surveillant assemblage]. Selle abil kirjeldatakse stabiilsete piirideta ja kindla keskmeta järelevalvesüsteeme, mis on võimusuhete kaudu vaid ajutiselt aktualiseeritavad. Subjektide ja gruppide juhtimise ning valitsemise mõtestamist toestavad Foucault’ la gouvernementalité ja Giorgio Agambeni ‘eriolukorra’ mõisted. Neilt alustelt lähtudes lähenetakse teoreetiliselt järelevalvesüsteemide subjekti konstrueerivale võimule, vaadeldakse, kuidas erinevate süsteemikorralduste kaudu luuakse subjektipositsioone. Näidetena on kasutatud nii Laagri kooli kui ka Suurbritannia kooli järelevalvet kirjeldavaid ajaleheartikleid näitamaks, kuidas erinevalt struktureeritud süsteemid on võimelised koos toimima. Kuna järelevalvesüsteemide käsitlemiseks puudub ühtne teoreetiline raamistik, üritab artikkel erinevaid mõisteid ja lähenemisi omavahel ühendada, andes seega tagasihoidliku panuse ühe aktuaalse ühiskondliku probleemi teoreetiliseks mõtestamiseks.
Märksõnad: järelevalve, võimusuhted, subjekt, identiteet, autokommunikatsioon.
Joannis Barclaii “Icon Animorum” (1614): Euroopa rahvaste ja rahvuste varane karakteristika
Vilmos Voigt
On olemas pikk Euroopa kultuuride võrdlemise traditsioon, kuid seda materjali pole semiootikas kuigi palju uuritud. Oma artiklis käsitlen üht varasemat ja huvitavamat sellel teemal kirjutatud raamatut.
Kuulus poliitiliste esseede autor ja kirjanik John Barclay (1582–1621) oli Inglise aadlik, kes veetis suurema osa oma elust kontinendil, kirjutades elegantses ladina keeles Euroopa riigiasjadest ja ühiskondlikust elust. Tema esimene oluline teos oli “Satyricon” (1603), kolmeosaline pitoreskne romaan oma aja igapäevaelust. Järgmist raamatut “Icon Animorum” (1614) pidas kaasaegne Euroopa publik “Satyriconi” neljandaks raamatuks, mis esitab selle teoreetilise kokkuvõtte. Raamatus kirjeldatakse eri riike ja rahvusi (gallialased, inglased, šotlased ja iirlased, sakslased ja belglased, itaallased, hispaanlased, ungarlased, poolakad ja moskoviidid, türklased ja juudid). Raamatu hilisemas (Saksa) väljaandes on lisatud ammendavad kommentaarid.
Barclay raamat on ajaloolise kultuurivahendamise allikas. Eriti raamatu kolmas teema – tosina Euroopa rahva kirjeldus – pakub võrdlevale semiootikale head materjali. Käesolevas artiklis analüüsitakse seda Euroopa rahvaste/kultuuride hilisemate iseloomustuste taustal.
Märksõnad: John Barclay, “Icon Animorum”, Euroopa rahvad.
Teksti kultuuriline võõrasus kui tõlkeprobleem
Terje Loogus
Artiklis vaadeldakse Saksa tõlketeaduses – eelkõige Göttingeni kirjandusliku tõlke koolkonnas – toimunud diskussioonidele tuginedes teksti kultuurist tingitud võõrasust ja sellega seotud tõlkeprobleeme. Esmalt antakse ülevaade kultuuri mõistest ja rollist tõlketeaduses ning piiritletakse mõistete ‘oma’ ja ‘võõras’ vahekord. Seejärel uuritakse lähemalt tekstide võõrasust ning sellega toimetulekut tõlkeprotsessis. Võõrasust defineeritakse eelkõige kultuurispetsiifiliste elementide kaudu. Tekst on tõlkijale võõras siis, kui sisaldab tunnuseid, mida tõlkija ei oska oma keele ja kultuuri taustal üheselt interpreteerida ning mida ei ole võimalik ilma probleemideta oma keelde ja kultuuri integreerida. Artiklis eristatakse Huntemannile ja Rühlingile (1997) toetudes võõrasuse kahte eritüüpi – kognitiivset ja diskriminatoorset võõrasust. Tekst või selle elemendid on tõlkijale kognitiivselt võõrad siis, kui tõlkijal ei ole tekstist arusaamiseks piisavalt teoreetilisi või praktilisi teadmisi. Diskriminatoorne võõrasus väljendab eseme ja selle klassi või erinevatesse klassidesse kuuluvate esemete vahelist võõrasussuhet. Kokkupuutel lähtetekstidega, mis sisaldavad ühel või teisel viisil väljenduvat võõrasust, seisavad tõlkijad silmitsi ühelt poolt paratamatute, teiselt poolt välditavate probleemidega. Paratamatult peavad nad tegelema ‘võõra’ ülekandmise probleemiga ja subjektiivselt kognitiivse võõrasusega. Tõlkija probleemiks ei ole mitte ainult teksti kognitiivse võõrasuse vähendamine iseenda jaoks, vaid ka diskriminatoorse võõrasuse edasiandmine tõlkena lihtteksti lugejatele, lähtudes oma keele ja kultuuri võimalustest.
Märksõnad: tõlkimine, tõlkeprotsess, võõrasus, kultuurierinevused.
Tõlkekriitika oskuskeel ja tõlkimise mõistmine Vikerkaare arvustuste näitel
Maarja Läänesaar
Tõlgete suure osakaalu tõttu meie kultuuriruumis on oluline vaadelda tõlkimise ja tõlgete mõtestamise viise ja võimalusi, tõlkija nähtavust just Eesti materjali põhjal, et kultuuri osade vahelised seosed oleksid kirjeldatud ja selle arengud ennustatavad. Tõlkekriitika on retseptsioonivorm, mis korraga nii kujundab kui ka peegeldab ühiskonna tõlkekäsitlust, sealjuures oma avaldumises ülevaatlik ning kirjalikult fikseeritud, seetõttu on ühiskonna tõlkekäsituse uurimiseks hea alustada tõlgete kirjeldamise ja mõtestamise uurimisest kriitikas.
Vaatlen ajakirjas Vikerkaar aastail 2000–2009 ilmunud tõlkeraamatuarvustuste näitel tõlkekriitika hetkeseisu kaht olulist aspekti: tõlkekriitika oskuskeelsust (sh kriitiku võimalusi terminoloogiliseks keelekasutuseks eesti oskuskeeleteooria ja -praktika kontekstis) ning tõlkimise mõtestamist Eestis (sh metafoorsust tõlke kontseptualiseerimisel ning tõlkelisusega tegelemise määra üldse). Tõlkekriitiku intentsiooni tuvastamise keerukus nii metafoorse kui ka terminoloogilise keelekasutuse puhul, lisaks veel asjaolu, et tegelik kriitikakeel kombineerib üld-, kunsti- ja teaduskeele vahendeid, muudab ühisosa väljatoomise keeruliseks, kuid suurema hulga arvustuste põhjal on eesti tõlkekriitikas käibivate normide tuvastamine, tõlke mõistmise vaatluse alla võtmine nii võimalik kui ka vajalik.
Märksõnad: tõlkekriitika, oskuskeel ja terminoloogia, kontseptuaalsed metafoorid, tõlkimine ja normid, tõlkija nähtamatus.
Mis on kollektiivne autor?
Margus Tamm
Käesolev artikkel lähtub teesist, et käsitlused kollektiivsetest autoritest kui romantistliku autorikontseptsiooni paroodiaist või pseudonüümsuse erijuhtumeist ei ole piisavad, sest ei suuda kirjeldada kollektiivse autoripositsiooni produktiivseid aspekte. Analüüsi eesmärgiks on avada sellise käsitluskonflikti olemust ning leitud kontseptuaalsete kattuvuste ja lahknevuste kaudu jõuda kollektiivse autori kui toimiva autoripositsiooni olemuslikuma kirjeldamiseni.
Kirjutise alguses piiritlen mõisted ‘autor’ ning ‘kollektiivne autor’ ning annan põgusa teoreetilise ülevaate ‘autori surma’ järel autorimõiste ümber kirjandus- ja kunstiteadustes toimunud diskussioonist. Seejärel analüüsin nüüdisaegsete autorikontseptsioonide valguses kolme iseloomulikku kollektiivset autorit – Nicolas Bourbakit, Luther Blissettit ning Subcomandante Marcost. Analüüsi eesmärgiks on välja tuua aspektid, milles kollektiivsed autorid täidavad autorifunktsioone ning aspektid, milles satutakse autorifunktsiooniga konflikti. Kontseptuaalsete kattuvuste ning katkestuste kaardistamise kaudu tahan jõuda lähemale põhjustele, miks enamasti käsitletakse kollektiivseid autoreid pigem kurioossete ning autorikontseptsiooniga vastasseisus olevaina.
Märksõnad: autor, kollektiivne autor, pseudonüüm.
Eesti imemuinasjuttude alguse- ja lõpuvormelitest
Kristin Vaik
Artikkel käsitleb eesti imemuinasjuttudele omaseid vormellikke alguseid ja lõppe, otsides vastust küsimusele, kuidas täidavad eesti imemuinasjuttude alguse- ja lõpuvormelid neile muinasjutu struktuuris omistatud funktsioone. Vaatlus lähtub rahvaluuleteaduses käibivast imemuinasjutu kontseptsioonist, senistest alguse- ja lõpuvormelite määratlustest ja süstematiseerimisest. Küsimusele püütakse vastust leida, astudes sammukese edasi senistest funktsioone kirjeldavatest ja strukturaal-morfoloogilistest lähenemistest, keskendumaks eesti imemuinasjuttudele omaste alguse- ja lõpuvormelite sõnastuse võimalikule tunnetuslikule tähendusele. Artikli esimene pool selgitab nimetatud lähenemise teoreetilisi lähtekohti ning artikli teine, vormelite analüüsile pühendatud osa püüab esitada mõningaid konkreetseid tähelepanekuid eesti imemuinasjuttudele omaste alguse- ja lõpuvormelite tunnetusliku funktsiooni kohta.
Märksõnad: kultuurisemiootika, imemuinasjutud, alguse- ja lõpuvormelid, raamiteooria, fiktsionaalsed maailmad.
Autometakirjeldus eesti luules IV
Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman, Rebekka Lotman
Artikli eesmärgiks on süstematiseerida märgilisi mehhanisme eesti ilukirjanduslikus luules. Eraldi käsitlemist leiavad need vormid, mida Roman Timentšik nimetab autometakirjeldavateks (1975). Uurimisobjektiks on kogu eesti luule alates Kristjan Jaak Petersonist ja lõpetades kaasaegsete autoritega. Lausanalüüs on tehtud 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse autorite põhjal, samuti 20. sajandi lõpust, pisteliselt on käsitletud ka 1930.– 1960. aastate tekste. Artikli neljas osa käsitleb rütmi.
Märksõnad: värsiõpetus, autometakirjeldus, eesti värss, semiootika, värsirütm.