ACTA SEMIOTICA ESTICA VII, 2010

Acta Semiotica Estica seitsmenda numbri avaartiklis jätkub kolme autori (Maria-Kristiina Lotmani, Mihhail Lotmani, Rebekka Lotmani) ühistööna autometakirjelduslike nähtuste uurimine. Seekord on vaatluse all suuruse-väiksuse teema sisulised ja vormilised avaldumised eesti luules. Krista Keeduse artikkel käsitleb Karl Ristikivi loomingut, jälgides, kuidas on teostunud autori soov struktureerida oma ajalooliste romaanide tsüklit gooti katedraali eeskujul. Katre Kikasuurib rahvaluulekoguja Hans Anton Schultsi muistsetele eesti raamatutele pühendatud lugusid. Ott Heinapuu võtab vaatluse alla püha ehk Taara tammiku kui ühe eesti rahvusdiskursuses domineeriva motiivi ning näitab selle paradoksaalseid seoseid õhtumaise ja kohaliku kultuuriga. Rahvuskultuuri konstrueerimist looduse kaudu käsitleb ka Mart Kuldkepp, vaadeldes “looduse ja kultuuri” ühtepõimumist Islandi rahvuslikus diskursuses. Maarja Saldre artikli fookuses on tühiranna kujund Mati Undi samanimelises lühiromaanis ning selle ainetel valminud Veiko Õunpuu filmis ja Ingomar Vihmari lavastuses. Autor uurib tühiranna kujundi meediumispetsiifilist ja meediumiülest ilmnemist neis tekstides ja kultuurimälus. Jaanus Kaasik kirjeldab filmi keskkondi modelleerivat filmikeelt ja pakub välja keskkondade viieosalise jaotuse. Priit Põhjala artikkel räägib eestikeelsete reklaamide sõnavarast ja selle toimimisest. Mari-Liis Madissoni uurimus käsitleb hirmu verbaliseerimist, osutades seagripi-juhtumi näitel, millistele kultuurimehhanismidele toetudes hirmu verbaliseerimisprotsess areneb ja lõpuks laguneb, toimides omalaadse kaitsemehhanismina. Andres Kurismaa loob abduktsiooni ja mitmekeelsuse mõistete abil seoseid semiootika ja psühhiaatria valdkondade vahel. Silver Rattasepp argumenteerib suurt hulka tänapäeva filosoofiat ja kultuuriteadusi läbiva dualistliku maailmapildi vastu. Margus Ott arutleb inimese ja keskkonna suhete üle, lähtudes mõningatest Jakob von Uexkülli ja Jean-Paul Sartre’i mõistetest, mille abil saab mõelda loodust ja selle liikmeid omaenese vaatepunkti omavatena, nii et nad “vaatavad” üksteist ja meid, inimesi.

Rubriik „Märkamisi“ sisaldab ülevaateid Tartu–Moskva semiootikakoolkonna liikmete Aleksandr Pjatigorski, Juri Levini ning Linnart Mälli elust ja loomingust, A. Pjatigorski arutlust semiootika teoreetilistest eeldustest ning Roman Jakobsoni artiklit tõlkimise keelelistest aspektidest. Kaj Sand-Jenseni artikkel jagab iroonilises võtmes juhiseid, kuidas kirjutada igavat teadusteksti. Tiit Kuuskmäe ja Kristiina Omri annavad ülevaate Tallinnas toimunud avalikust arutelust “Noored haritlased mas(end)u(se) vastu: mida suudavad sotsiaal- ja humanitaarteadused?”. Ajakirjanumbrist ei puudu ka traditsiooniline „Kroonika“ rubriik, samuti põhiosa artiklite ingliskeelsed resümeed.

Koostanud ning toimetanud: Elin Sütiste ja Silvi Salupere
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss
342 lehekülge
Eesti Semiootika Selts, 2010

Avatud juurdepääs numbrile.

 

Sisukord

Eessõna 7–9
Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman, Rebekka Lotman – Autometakirjeldus eesti luules III, 10–34 [abstrakt]
Krista Keedus – Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal, 35–63 [abstrakt]
Katre Kikas – Rahvaluulekoguja raamatuid otsimas. Hans Anton Schults, 64–101 [abstrakt]
Ott Heinapuu – Taara tammikud: ideaalse pühapaiga tung tekstist maastikule, 102–138 [abstrakt]
Mart Kuldkepp – Looduse ja kultuuri kohtumised Islandil, 139–159 [abstrakt]
Maarja Saldre – Tühirand eesti kultuurimälus, 160–182 [abstrakt]
Jaanus Kaasik – Keskkonna modelleerimine filmis, 183–203 [abstrakt]
Priit Põhjala – Kahest vastandlikust sõnade grupist reklaamileksikas (eesti reklaamide näitel), 204–220 [abstrakt]
Mari-Liis Madisson – Hirmu verbaliseerimine (tänapäevases legendis), 221–236 [abstrakt]
Andres Kurismaa – Abduktsioonist mitmekeelses süsteemis: psühhiaatriline implikatsioon, 237–251 [abstrakt]
Silver Rattasepp – Väljamõeldiste vadin, reaalsuse vaikus, 252–270 [abstrakt]
Margus Ott – Pilk, 271–281 [abstrakt]

Märkamisi
Kaj Sand-Jensen – Kuidas kirjutada läbinisti igavat teadusteksti (tõlkinud Silver Rattasepp), 285–293
Tiit Kuuskmäe, Kristiina Omri – Ninanips mas(end)u(se)le, kolmes vaatuses, 294–298
Roman Jakobson – Tõlkimise keelelistest aspektidest (tõlkinud Elin Sütiste), 299–306
Aleksandr Pjatigorski – Mõningatest semiootika teoreetilistest eeldustest (tõlkinud Silvi Salupere), 307–309
In memoriam
Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski, 310–313
Juri Iossifovitš Levin, 314–316
Linnart Mäll, 317

Kroonika 319–330
Abstracts 331–341

 

Abstraktid

Autometakirjeldus eesti luules III
Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman, Rebekka Lotman
 
Artikli eesmärgiks on süstematiseerida märgilisi mehhanisme eesti ilukirjanduslikus luules. Eraldi käsitlemist leiavad need vormid, mida Roman Timentšik nimetab autometakirjeldavateks (1975). Uurimisobjektiks on kogu eesti luule alates Kristjan Jaak Petersonist ja lõpetades kaasaegsete autoritega. Lausanalüüs on tehtud 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse autorite põhjal, samuti 20. sajandi lõpust, pisteliselt on käsitletud ka 1930.–1960. aastate tekste. Artikli esimene osa käsitleb autometapoeetilisust eesti värsi graafikas.
Märksõnad: värsiõpetus, autometakirjeldus, eesti värss, semiootika, värsigraafika

 
Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal
Krista Keedus
 
Karl Ristikivi on kirjavahetuses Uku Masinguga avaldanud soovi struktureerida oma ajalooliste romaanide sarja gooti katedraali eeskujul. Gooti katedraali filosoofia oluline osa on Pseudo-Dionysios Areopagita hierarhiline nägemus maailmast. Dionysiose mudelis moodustavad erinevatel tasanditel asuvad olendid osaduse tõttu Jumalaga ühtse vennaskonna. Romaanitsükli keskmes asuva teose “Rõõmulaul” lõpus asub vaste kogu sarjale – muusik Davidi ülistuslaul Jumalale. Selle kirikuga võrreldud kiidulaulu struktuur järgib Dionysiose filosoofiat. Katedraalilikult hierarhiline on ka teise tsükli mudeli, “Lohe hammastes” esineva fiktiivse triloogia ülesehitus. Sari on tihedalt seotud Dante Alighieri astmelise konstruktsiooniga “Jumaliku komöödiaga”, mis põhineb gooti katedraali filosoofial.
Artikkel vaatleb tsüklis moodustuvat löövilist ja hierarhilist struktuuri, katedraali edastatava humaansuse kontseptsiooniga seostuvaid eetilisi ideaale Kristust ja Maarjat ning tegelaste püüeldavaid eesmärke.

Märksõnad: Karl Ristikivi, ajalooliste romaanide sari, esteetiline ideaal, gooti katedraal, Dante Alighieri, “Jumalik komöödia”

 
Rahvaluulekoguja raamatuid otsimas. Hans Anton Schults 
Katre Kikas
 
Artikli keskmes on rahvaluulekoguja Hans Anton Schultsi (1866–1905) lood muistsete eestlaste raamatukultuurist — täpsemalt keskendun kirjutistele, kus lood muistsetest eesti raamatutest esmakordselt tema kirjutistes esile tulevad. Tegu pole ilmsesti planeeritud teemaarendusega — kõigi eelduste kohaselt oli Schultsil esialgu plaanis anda ülevaade rahvakalendrist, kuid mingil põhjusel käändub ta sellelt teemalt kõrvale. Oma artiklis keskendungi selle kõrvalekaldumise tulemusel tekkinud juttude ahelale. Konkreetsemalt on esil küsimused sellest, kuidas see tekstide kooslus muust materjalist esile on tõstetud ja kuidas luuakse erinevate lugude vahele seoseid. Kuna tegu on teemaga, mida kirjutaja pole jõudnud enda jaoks läbi mõelda, on kirjutises näha ka huvitavaid vastuolusid tema enda ja allikate suhtumise vahel. Üldisemas plaanis on esil küsimus kirjapandud (ja seega justkui kontekstist eraldatud) rahvaluuleteksti kontekstualiseerimisest erinevate piiride esiletõstmise ja/või hägustamise kaudu.

Märksõnad: Hans Anton Schults, rahvaluulekogumine, kirjalikkus, rahvuslus, raamatupärimus

 
Taara tammikud: ideaalse pühapaiga tung tekstist maastikule
Ott Heinapuu
 
Eesti rahvuslikus diskursuses sai 19.–20. sajandil Taara tammikust üks muistse vabadusaja märk ning ühtlasi Eesti looduslike pühapaikade üldistatud representatsioon. Ent piksejumalale pühitsetud tammesalu motiiv on ilmselt laenatud Lääne-Euroopa kultuurist: Zeusi üks tähtsamaid pühamuid on olnud Dodone tammesalu Kreekas; Arkaadia tammedega pastoraalsed maastikud said populaarseks Itaalia maastikumaalis; püha tammehiie sümbol kogus romantismiajal jõudsalt populaarsust saksa haritlaste hulgas (sh balti ja eesti haritlaste seas). Nüüdseks kujundab kirjakultuuri kaudu ülemvõimu saavutanud rahvusvaheline sümbol eesti kultuuris arusaamist põlistest pühadest maastikest, jättes tammede ja tammesalude kõrval teistlaadi pühapaikadele vähe ruumi (ettekujutus, et hiies peavad kasvama tammed). Hiiekoha mõiste on kitsenenud tähistama püha puudesalu ja tamm on liigina omandanud püha puu staatuse, kuigi rahvusliku ärkamise eelses suulises pärimuses ta seda ei olnud. Hiietammiku kujutelm suunab kultuuri esile tõstma vanu tammedega seotud pühapaiku (nt Tamme-Lauri tamm Urvastes). Samuti istutatakse uusi tammikuid (nt Sõjamäe hiis ehk Jüriöö park Tallinnas, Taara tammik Tartus, Vabaduse hiis Loo külas Jõelähtmel) ja on istutatud tammesid vanadesse pühapaikadesse, kuigi terava asjaga maasse puutumine on tõenäoliselt olnud traditsioonilises kultuuris keelatud.

Märksõnad: tamm, püha hiis, püha maastik, Eesti rahvuslus, mütoloogia

 
Looduse ja kultuuri kohtumised Islandil
Mart Kuldkepp
 
Artikli eesmärgiks on problematiseerida tavapärast eristust looduse ja kultuuri vahel, samaaegselt aga demonstreerida ka selle eristuse heuristilist otstarbekust teatud kontekstides. Näitematerjaliks on võetud seosed Islandi looduse ja kultuuri vahel, kuna Islandi kultuurilugu pakub iseäranis häid näiteid sellest, kuidas rahvuskultuuri on konstrueeritud suures osas looduse mõiste kaudu ning loodust käsitletud omakorda kas puhtutilitaarsetes kategooriates või siis ühe aspektina nimetatud rahvuskultuurist. Seega võib problemaatikasse ökoloogilise vaatepunkti sissetoomine nõuda esmalt „looduse ja kultuuri“ üksteisest lahtiharutamist, kuivõrd need mõlemad on mässitud rahvusliku ideoloogia müütilistesse kategooriatesse, enne kui osutub võimalikuks mingi terviklikum käsitlus juba uutest, kriitilisematest alustest lähtuvalt.

Artiklis on jälgitud inimtegevuse mõju Islandi loodusele ning samas ka seda, kuidas loodus sai 19. sajandil püsivaks ja domineerivaks osaks Islandi rahvuslikust diskursusest. Island on kultuuri ja looduse suhete analüüsiks sobivalt krestomaatiline fookuspunkt nii seetõttu, et sealne elusloodus on piisavalt habras ja väheinertne, inimtegevuse jälgi kaua talletav, kui ka sellepärast, et Islandi kultuurilugu on keskajast kuni tänapäevani haruldaselt hästi dokumenteeritud. Samuti pole kahtlust, et loodus on üks kõige sagedamini esilekerkivaid faktoreid nii islandlaste enda kui ka välismaalaste Islandi-kuvandis. Kõike seda arvesse võttes võib loota, et Islandi näitel õnnestub teha ka teiste (loodus)kultuuride kohta kehtivaid järeldusi, mis puudutab kolmanda, ökoloogilise mõtteviisi teadvustumise võimalust ühest küljest rahvuslik-müütilise looduskäsitluse ja teisest küljest mittesäästliku ekspluatatsiooni asendajana.

Märksõnad: looduse-kultuuri dihhotoomia, looduskultuur, Island, keskaeg, rahvusromantism, ajalooline ökoloogia

 
Tühirand eesti kultuurimälus
Maarja Saldre
 
Artikkel lähtub arusaamast, et kultuurimälu toimib ühtaegu talletava ja loovana. Kunstiliste tekstide eksisteerimist kultuuris võib kirjeldada kahel erineval tasandil – esiteks eraldiseisvate tekstide ja teiseks omavahel põimunud tekstide koosluste kaudu. Eriti oluline on nende tasandite teadvustamine korduvate tekstide puhul, ehk olukorras, kus üks lugu on vahendatud erinevate esituste kaudu. Viimaste pinnalt tekib kultuurikandja mälus mentaalne tervik, milles võib eristada invariantseid ja variatiivseid osi. Kui tegemist on erinevates meediumites antud versioonidega või intersemiootiliste tõlgetega, saab uut tervikut mõtestada transmeedialisuse mõiste abil (Herman 2004), küsides meediumist sõltumatute ja meediumipäraste elementide järele.

Eesti kultuurimälus on üheks selliseks korduvaks tekstiks „Tühirand“. Prototekstiks on siin Mati Undi (lühi)romaan (ilmunud 1972. a), mille põhjal valmisid 2006. aastal Veiko Õunpuu lühifilm ning Ingomar Vihmari lavastus teatris Vanemuine. Artikkel keskendub tühiranna kujundile nendes kolmes versioonis. Tühirand on ühelt poolt paik, narratiivi sündmuste ruum. Teisalt on see aga peategelase mentaalne seisund ja selle kaudu ka teksti filosoofiline dominant, terviku peegeldus üksikosas. Tühiranda kirjeldatakse esmalt autorikesksest vaatepunktist, küsides selle järele, kuidas, milliste (meediumipäraste) vahenditega on igas eraldiseisvas versioonis tühiranda kujutatud ja millised on selle tähendusloomelised dominandid. Seejärel vaadeldakse kolme teksti transmeedialist kooslust. Viimane kätkeb Lotmani (1999) järgi küll tõlkimatuse situatsiooni, kuivõrd kirjandus-, filmi- ja teatrikeel erinevad üksteisest juba diskreetsuse-kontinuaalsuse plaanis. Ometi toimub kultuurimälus nendevaheline dialoog ja pidev uute tähenduste loomine. Nii modelleeritakse mentaalne tühirannakujund, milles eristuvad invariantsed (püsivad) ja variatiivsed (muutuvad) aspektid.

Märksõnad: kultuurimälu, transmeedialisus, korduvad tekstid, mentaalne tekst, „Tühirand“, „Tühiranna“ intersemiootilised tõlked

 
Keskkonna modelleerimine filmis
Jaanus Kaasik
 
Artiklis on esitatud keskkondade teooria, mida võib võtta filmi diegeetilise jaotuse teooria teatava edasiarendusena. Kui läbi diegeetiliste jaotuste vaadeldakse filmimaailma juurde kuuluvaid ja mittekuuluvaid objekte, siis diegeetiliste maailmade jaotus ise on jäänud tähelepanuta. Samas on selge, et filmi diegeetiline maailm ei ole üheselt käsitletav ja seda saab jaotada erinevateks mentaalseteks keskkondadeks. Artiklis pakun välja viieosalise keskkondade jaotuse: kunstiline reaalsus, dokumentaalsus, metareaalsus, metadokumentaalsus, hüperreaalsus ning kirjeldan keskkondi modelleerivat filmikeelt.

Eelpool välja toodud keskkondadesse kuulumist rõhutava elemendina olen kasutusele võtnud termini „keskkonnaviit“. Lähtudes Gérard Genette’i narratiivide jaotusest fiktsionaalseteks narratiivideks ja faktuaalseteks narratiivideks, olen sarnaselt jaotanud ka keskkonnaviidad: fiktsioonile viitavateks ja faktuaalsusele viitavateks. Enam levinud keskkonnaviitasid käsitlen artikli kolmandas osas.

Märksõnad: film, filmikeel, diegees, reaalsus

 
Kahest vastandlikust sõnade grupist reklaamileksikas (eesti reklaamide näitel)
Priit Põhjala
 
Reklaam, üks peamistest kultuurilise, sotsiaalse ja majandusliku kommunikatsiooni vormidest, mõjutab intensiivselt nii üksikindiviidi kui ka ühiskonda tervikuna. Reklaami mõju ei saa vältida, kuid on võimalik vähendada, õppides tundma reklaamide ülesehitusprintsiipe ja toimimismehhanisme. Reklaamide passiivse tarbimise asendamine nende “lugemise” üleüldise oskusega peaks olema üks reklaamiuuringute olulisemaid praktilisi eesmärke.

Käesolev artikkel püüab seda eesmärki osaliselt täita, andes rohkete eesti näidete varal ülevaate reklaamides käibivast sõnavarast ja selle toimimisest. Tähelepanu keskmes on kaks reklaamileksikale eriti tüüpilist, kuigi teineteisele vastanduvat sõnade gruppi. Võtmesõnad on lihtsad ja emotsionaalsed, üldjuhul adjektiivsed sõnad, mis moodustavad reklaamileksika tuuma. Neid kohtab enamikus reklaamides. Võtmesõnade sagedase kasutamise ja mõjususe põhjuseks võib pidada nende lihtsust, mis hõlbustab nii reklaami loomist kui ka retseptsiooni, ja positiivset emotsionaalsust, mille abil lisatakse reklaamitavatele toodetele või teenustele soovitud väärtusi.

Hälbelised sõnad on võtmesõnadele ja preskriptiivsele keelenormile vastanduvad leksikaalsed moodustised – näiteks sulandsõnad, neologismid, võõrkeelsed sõnad omakeelses kontekstis ja väljajättelised sõnad. Nende eesmärk on püüda ja hoida tähelepanu oma uudsuse ja keerukusega, panna tarbija reklaami süvenema või selles isegi osalema.
Need kaks vastandlikku sõnade rühma on reklaamileksika palge põhilised kujundajad.

Märksõnad: reklaam, reklaamileksika, võtmesõnad reklaamis, hälbelised sõnad reklaamis

 
Hirmu verbaliseerimine (tänapäevases legendis)
Mari-Liis Madisson
 
Vaatlen käesolevas artiklis protsessi, kus tumm, liigendamatu, suuresti inimese füsioloogilisele tasandile kuuluv hirmukogemus areneb sõnaliste struktuurideni. Ebamäärase olemusega pelgus muutub verbaliseerimisprotsessis üha hoomatavamaks ja loogilisemaks, selle kaudu ka neutraalsemaks. Eristan järgmisi etappe: 1) nimetamine – hirmukogemuse esmane semiotiseerimine, 2) diskursusesse asetamine – kogetu modelleerimine keeleliste vahenditega, 3) valmis narratiiv – pelgust tekitanud sündmuse piiritlemine tegelaste, põhjus-tagajärg seoste ja lineaarse ajakäsitlusega ning intertekstuaalsete sidemete loomine, 4) koodsignaal – kultuurimälu igapäevaseks osaks muutumine, 5) lagunemine – hirmukogemuse aktuaalsuse kadumine, kummastumine.

Lähtun oma artiklis eelkõige Bill Ellise verbaliseerimisetappide käsitlusest ning Juri Lotmani kultuurisemiootilistest ideedest. Selle sünteesi eesmärk on Bill Ellise välja töötatud verbaliseerimisetappe siduda kultuurisemiootika põhikontseptsiooniga autokommunikatsioonist ja kultuurist kui vähemalt kakskeelsest mehhanismist. Seesugune ühendamisviis peaks selgemini ära näitama, millistele kultuurimehhanismidele toetudes hirmu verbaliseerimisprotsess areneb. Lisaks etappide kirjeldamisele vaatlen, kuidas selline lähenemisviis konkreetse analüüsi valguses töötab. Valisin analüüsiobjektiks palju kõneainet tekitanud seagripi-juhtumi erinevad refleksioonid internetiportaalis Para-web.

Kasutan artiklis tänapäevase legendi mõistet, mis kuulub eelkõige sotsiaalse narratiivi uurijate sõnavarasse, see on kuulujutu, linnalegendi ja muistendiga osaliselt kattuv žanr, mis aktualiseerub kriisiaegadel.

Märksõnad: tänapäevane legend, kultuuri kakskeelsus, autokommunikatsioon, Juri Lotman, Bill Ellis

 
Abduktsioonist mitmekeelses süsteemis: psühhiaatriline implikatsioon
Andres Kurismaa
 
Mõtlemishäirete formaalse külje uurimine viitab vajadusele täiendada klassikalisel loogikal põhinevaid meetode vahenditega, mis võimaldaksid järelduskäigu deduktiivse ja induktiivse külje kõrval analüüsida mõtlemisoperatsioonide esmast tasandit, kus toimub eelduste määratlemine ning hüpoteeside loomine kooskõlas olukorra laiema konteksti ning subjekti vaimse (haigus)seisundiga. Seetõttu võiks abduktsiooni ja mitmekeelsuse mõistete vastastikkune täpsem definitsioon olla huvitav ning kasulik mitte ainult teoreetilise semiootika raames, suhestades omavahel lähemalt Charles S. Peirce’i, Gregory Bateson’i ning Juri Lotman’i töödes keskseid kontseptsioone, vaid omaks vahetut kontakti ka psühhiaatria valdkonna oluliste probleemidega.

Märksõnad: abduktsioon, mitmekeelsus, loogiline mõtlemine, afektiivsus, kontekstuaalsus, skisofreenia

 
Väljamõeldiste vadin, reaalsuse vaikus
Silver Rattasepp
 
Üldlevinud on tõdemus, et inimene, too Homo symbolicus, on niisugune eripärane olend, kes elab alati oma eraldises kultuurimaailmas ning omab seetõttu juurdepääsu maailma asjadele ainult läbi kultuurilispetsiifiliste representatsioonide, traditsioonide, harjumuste, läbi keele või mõistuse poolt ette antud kategooriate. Väitest “maailm on kultuuriliselt konstrueeritud” on saanud mantra. Inimene oleks justkui suletud mingisse eraldisse olemise sfääri, mis koosneb keelest, mõistuse kategooriatest, kultuurilistest representatsioonidest või muust säärasest; too maailm oleks justkui lahutatud asjade ja mittekeeleliste olendite maailmast; ja need representatsioonid või kategooriad moodustavad justkui paratamatu kattevarju inimese pilgu ees, nagu raamistiku, mida kogemuse aimutule voole peale surudes tekivad tajuobjektid, kuid mille taha maailma asjad ja nähtused ise on igaveseks peidetud.

Sellel mõtteviisil on oma tekkelugu. Kogemuspõhine eristus mina ja teiste, isikliku teadvuse ja väliste asjade, mõtte ja maailma vahel on ajapikku muutunud laiaks metafüüsiliseks kujutluspildiks, ning sellest eristusest on saanud lääne filosoofia ja humanitaarteaduste üks kõige püsivamaid alustalasid. Ajapikku on need eristused laienenud ja radikaliseerunud, kuni nad lõpuks muunduvad täielikuks ühismõõdutuseks asjade maailma ja keeleilma vahel, ning tekib dualistliku mõtte tänapäeva kõige levinum versioon: selge eristus looduse ja kultuuri kui kahe eraldiseisva olemise sfääri vahel. Artikkel annab ajaloolise ülevaate niisuguse “kahe maailma” metafüüsika väljakujunemisest ning mõnedest tema tekitatud probleemidest.

Märksõnad: dualism, kultuuri–looduse vastandus, representatsioonid